LogoGlasperlenspielSinfonie

ERPClassic

LogoToyotaLandscape

KultuuariNaoRaamat


Records available

CD canto:). Hortus Musicus

DVD In the Mystical Land of Kaydara. Peeter Vähi

DVD Coppélia. A ballet by Léo Delibes

CD-series Great Maestros. Beethoven, Brahms. Kalle Randalu, Estonian National Symphony Orchestra, Neeme Järvi

CD Quarter of a Century with Friends. Arsis, Rémi Boucher, Oliver Kuusik, Rauno Elp

Super Audio CD Maria Magdalena. Sevara Nazarkhan, Riga Dom Cathedral Boys Choir, State Choir Latvija, Latvian National Symphony Orchestra

CD Jerusalem. Hortus Musicus

LP Contra aut pro? Toomas Velmet, Neeme Järvi, Estonian National Symphony Orchestra, Arvo Pärt

CD The Soul of Fire. Age Juurikas

ImagetextSIIDITEE TUUR 2007

BLOGI I: SIIDITEE IDAOSA

Grupp eestlasi püüab taasavastada Siiditeed ja sellega piirnevaid iidseid kultuure, eksootilisi rahvaid, parajasti sõjakeerises olevaid paiku... kulgedes radadel, mida mööda on kunagi astunud legendaarsed valitsejad ja maailmarändurid nagu Aleksander Suur, Tšingis-khaan, Marco Polo, Nikolai Roerich. Koos kõrvalepõigetega läbitakse 3 kuuga ligi 25 000 km. Käesolevale saidile ilmuvad järk-järgult faktid ja lühikirjeldused läbitud marsruudist, mis suure tõenäosusega ei lange kokku algselt kavandatuga. Kindlasti tuleb ette teatud tõrkeid andmete saidile ilmumise regulaarsuses, kuna läbitakse paiku, mis jäävad väljapoole e-levi. Tekst ja fotod − Peeter Vähi.

Vt Siiditee idaosa
Vt Blogi II: Siiditee lääneosa

Ettevalmistus

E 9 juuli 2007: SILK 1, SILK 2 ja SILK 3 numbrimärkidega Land Cruiserite sümboolne ärasaatmine Tallinna Raekoja platsilt

Kolme pärlmetallik Toyota Land Cruiseri ettevalmistamine on jõudmas lõpule. Katusele paigaldatakse Thule Pacific 700 boksid telkide, magamiskottide ja muu varustuse jaoks. Tavarehvid asendatakse sügava mustriga Cooper Discoverer STT maastikurehvidega. Sidepidamiseks 1−3 km raadiuses installeeritakse President Harry II tüüpi raadioside agregaadid ja antennid. SILK 1 lisavarustuse hulka kuuluvad veel kängururauad ja lisatuled, SILK 2 on varustatud GPSiga, kuid selle tarkvara ei sisalda Aasia kaarte ja seetõttu on GPSist abi üksnes sõidul İstanbulist läbi Euroopa koju.
Sümboolse aktina alustame sõitu Tallinna Raekoja platsilt.

T 31 juuli: Afganistan ja Iraak – jah või ei?

Siiditee tuuri marsruudil on kaks kõrge riskifaktoriga riiki − Afganistan ja Iraak − olnud algusest peale küsimärgi all. Jätkuvad uudised lõhkevatest pommidest, pantvangidest ja nende tapmistest teevad ettevaatlikuks. Afganistani osas oleme konsulteerinud kohalikega, samuti seal sõjaväeteenistuses oleva teabeohvitseri Viljar Kurega. Kuigi meid manitsetakse ülimale ettevaatusele, ei jää neist jutuajamistest siiski muljet, et Afganistani minek oleks laushullus.
Kurvem on lugu Iraagiga. Kuigi juba alates eelmise aasta maikuust on ametis peaminister Nouri al-Maliki (araabia k نوري كامل المالكي) ja tema uus valitsus, kes George W. Bushi administratsiooni toel on vähemalt sõnades tahtnud piiri panna vägivallale ja verevalamisele, pole see ikkagi õnnestunud. Iraagis käib endiselt sõda, USA tõi hiljuti riiki täiendavaid väeüksusi ning tänaseks on Ameerika sõjaväelaste arv Iraagis üle 150 000. Kodusõjale ei näi lõppu tulevat, sest sunniitide, ši’iitide ja kurdide probleemile pole olemas kõiki osapooli rahuldavaid lahendusi. Eriti hull on olukord nn “sunniitide kolmnurgas”, mis jääks ka meie teele. Isegi meie ammune sõber, Lähis-Ida suurepärane tundja Bisher al Issa on loobumas meile tõlgi ja teejuhi teenuste osutamisest Iraagis, kuna peab seda liiga ohtlikuks. Ka teised potentsiaalsed teejuhid ütlevad “ei” − kolm katuseantennide ja katuseboksidega varustatud uhiuut pärlmetallik Land Cruiserit olevat liiga silmatorkavad ning seega igati potentsiaalsed rünnakuobjektid.
Möödunud Iraagi-Iraani sõja ajal viibisin ligi kuu aega Bagdadis, Babülonis, Tikritis ja Mosulis kontserdireisil − tol korral läks kõik õnneks, aga kas Jumal kaitseb ka teist korda? Kas on mõtet riskida? Lähipäevil tuleb otsus vastu võtta.

R 17 aug: Viisad...

Endiselt käib pidev suhtlemine saatkondadega. Käes on Hiina ja Türgi viisad, parandused on tehtud Afganistani ja Iraani viisades. Iraaki sisenemise asemel eelistaksime valida lõunapoolse ümbersõidu Bahreini, Saudi Araabia ja Jordaania kaudu. Tiina, kelle õlul on valdav osa suhtlemisest saatkondadega, alustab järelpärimistega Saudi Araabia viisa kohta. Ent see on viga − naine, ja suhtleb konsuli ning teiste saatkonnatöötajatega!? See ei lähe selle riigi puhul kohe mitte. Püüan asja üle võtta, ehk on mul rohkem õnne.
Eitav vastus saabub Türkmenistani viisade taotlusele. Järelikult tuleb muuta marsruuti ja läbida üsnagi ohtlikud Afganistani piirkonnad, mida olime algselt püüdnud vältida.
Ühe suurriigi Eestis asuv saatkond ilmutab teravdatud huvi meie grupi mõningate liikmete tegemiste vastu, Siiditee teemal soovivad vestelda budismihuvi teesklevad ja ajakirjanikuks maskeerunud isikud. Me pole iial kavatsenud ega kavatse ka edaspidi Siiditee tuuri raames ühegi riigi vastu midagi ette võtta, meie huvid on peamiselt vaimset, kultuurilist ja sportlikku laadi ning seetõttu ei peaks me midagi kartma. Ent ometi osutub säärane luuramine äärmiselt ebameeldivaks.


Siiditee idaosa

E 3 sept: Saabumine Pekingisse

Öö lennukis kujuneb viietunnise ajavahe tõttu üsna lühikeseks. Jõudnud Pekingi lennujaama, kohtume oma hiina tõlgi ja teejuhi Yáng Chíga ning samuti Ingaga, kes on paar päeva tagasi Hiina pealinna saabunud.
Need, kes veel mäletavad 80- või 90-ndate Pekingit (北京), ei tunne linna ära. “Põhja-pealinna” areng on ülikiire, eriti nüüd, valmistudes olümpiaks.

T 4 sept: Saabumine Luòyángi; ilm sajune, pilves, ca 24 °C*

Enamasti tavatsetakse pidada Siiditee idapoolseks otsaks Xī’āni, mis asub Luòyángist umbes 400 km lääne pool. Luòyáng ja selle elanikud ei taha siiski Siiditee alguspunkti au päriselt Xī’ānile loovutada, sest sageli hakanud karavanid Hiina kaupadega läände liikuma just siit. Selles, et alustame oma reisi Luòyángist ja mitte Xī’ānist, venitades sellega reisi mõne päeva võrra pikemaks, ei avaldu niivõrd meie seisukoht ühe või teise linna kasuks Siiditee alguspunktina, vaid pigem ei taha me loobuda sedavõrd tähelepanuväärse ajalooga linna külastamisest, olles juba siinkandis niikuinii. Oli ju Luòyáng (洛陽, hiina k ‘Luò jõe päikseline külg’) nn keskriigi pealinna staatuses paljude aastasadade jooksul ja dünastiate jooksul. Aastast 771 eKr oli Luòyáng Ida-Zhōu dünastia pealinnaks. Pole liialdus nimetada Luòyángi ja selle ümbrust, tänast Hénáni provintsi, Hiina tsivilisatsiooni hälliks.
Kuna rong saabub Luòyángi hommikul, jõuame pika päeva jooksul külastada mitut nimetamisväärset paika. Esiteks grandioosset Lóngméni (龍門, hiina k ‘draakoni värav’) koobastemplite kompleksi, kus on üle 2000 koopa ja niši, 40 pagoodi, tuhandeid raidkirju. Kompleksi rajamist alustati V sajandi viimasel kümnendil, ajal, mil Põhja-Wèi pealinn toodi üle Luòyángi. Aukartustäratava mulje jätavad väga erinevas suuruses skulptuurid, mida olevat kokku ligi 100 000, nende hulgas mineviku, oleviku ja tuleviku budad, igavese valguse buda Amitābha, kaastunde-bodhisattva hiinapärane naissoost vorm Guānyīn (觀音), tarkuse väge kehastav Mahāsthāmaprāpta, raevukas ja vägev Vajrapāṇi, Buddha Śākyamuni lähedasemad õpilased Ānanda ja Kaśyapa, samuti mitmesugused valvurid-jumalused. Need ei meenuta varasemaid India ja Gandhāra budakujusid, on näha, et budistlike jumaluste kujutamises on välja kujunemas uus hiinalik stiil. Lóngméni kompleksi ühed muljetavaldavamad on Bīnyángi kolm koobast, mida dateeritakse VI sajandi algusega. Kõige krooniks on aga Táng-dünastia ajast pärit suursugune Fèngxiāni tempel (hiina k 奉先寺) ja selle keskne figuur, 17 meetri kõrgune neljameetrise näoga Buddha Vairocana. Yī jões (hiina k 伊河), mille kaldapealsel kompleks asub, on loendamatu hulk budismi sümboliseerivaid õitsvaid roosasid lootoseid (pildil all).
Lóngméni koobaste järel külastame Hiina esimest, Valge Hobuse budistlikku templikompleksi ning Luòyángi eksootilist vanalinna. Meeldejäävaks kujuneb ka Luòyángi kuulus vee-pidusöök (hiina k 水席, shǔixi), mis traditsiooniliselt koosneb 8 külmast ja 16 kuumast puljongi või mahla baasil valmistatud roast.
Valge Hobuse templil (hiina k 白馬寺, Báimǎ Sì) tahaksin põgusalt peatuda. Esmalt tahaksin juhtida tähelepanu sellele, et siinset kompleksi ei tohiks segamini ajada Dūnhuángis asuva Valge Hobuse pagoodiga, mida hiina keeles kutsutakse täpselt samuti Báimǎ Sì (白馬寺). Nagu eespool öeldud, on siinne budatempel Hiina vanim, rajatud aastal 68 keiser Hàn Míng-dì (漢明帝) patronaaži all. Hàn-dünastia ajalookroonika pajatab, et Ida-Hàni teine keiser Míng-dì näinud unes lendavat hiiglaslikku kullast inimkuju koos valgusoreooliga. Kui keiser järgmisel päeval sellest oma ministritele rääkis, veenis üks neist teda, et unenäos nähtu oli Buddha. Seepeale saatnud Míng-dì 18-liikmelise delegatsiooni läände budismiotsingutele. Mõne aja pärast naasnud delegatsioon, tuues Afganistanist kaasa Buddha Śākyamuni kuju, niinimetatud “42-peatükilise sūtra” ning kaks auväärset India päritolu budamunka, Kāśyapa-Mātaṅga ja Gobharaṇa. Aasta hiljem lasknud keiser rajada tollase pealinna Luòyángi lähedale templi ning nimetada see valge hobuse auks, sest pühakirjad olevat toodud Hiinasse valge hobuse seljas. On tähelepanuväärne, et keisri soovil lisati templi nimesse sufiks (寺) väljendamaks respekti, varem kasutati seda järelliidet üksnes valitsusasutuste puhul. Kompleksi tänini säilinud hooned pärinevad küll märksa hilisemast ajast, peamiselt 1500ndatest aastatest. Siin on, mida vaadata: Ilmakaare Valvurite tempel, Suure Buddha tempel, Mahāvīra tempel, sūtra-maja, paviljon... Niisiis, Valge Hobuse templiga ja “42-peatükilise sūtra” tõlkimisega oli Luòyángis pandud alus hiina budismile. See linn jäi budismi keskuseks ka järgnevatel aastasadadel. II ja III sajandil saabus mööda Siiditeed läänepoolsetest piirkondadest − Indiast, Partiast, Sogdiast ja kušaanide riigist − hulganisti õpetlasi ja munki, kes tõlkisid hiina keelde suure osa olulistest budismi pühakirjadest. Kindlasti väärivad esiletõstmist hīnayāna tekstide tõlkija, legendi järgi Parthia prints Ān Shìgāo (hiina k 安世高, II saj) ja mahāyāna pühakirjade tõlkija Lokakṣema (hiina k 支婁迦讖, Zhī Lóujiāchèn, sünd ca 147). Me räägime sajanditetagustest aegadest, aga erinevalt Lóngméni koobastest on Valge Hobuse tempel chán-budismi pühamuna tegev ka täna, siin puudub museaalne kopitanud hõng. Vaatamata rahvarohkusele valitseb siin rahu, aeg kulgeb justkui aegluubis, mungad (pildil all) toimetavad oma loomulikke askeldusi, noored naised asetavad viirukipannile suuri suitsevaid viirukipulkade kimpe. Jõukuse ihaldajad silitavad kivist kilpkonna − pidavat aitama.

* Siin ja edaspidi esinevad temperatuurid on mõõdetud varjus, enamasti ajavahemikus 8−20. Öised temperatuurid on tunduvalt madalamad, eriti kõrbepiirkondades.

Imagetext Imagetext Imagetext

K 5 sept: Luòyáng – Shàolíni klooster – Luòyáng; ilm sademeteta, pilves, ca 20−22 °C 

Luòyángist umbes 75 km kaugusel asuv Dēngfēng (登封) on Hiina ajaloos märgilise tähtsusega. Just siin asus vanima eelajaloolise Xià-dünastia (夏朝, ca 2200 / 2070 − ca 1750 / 1600 eKr) pealinn Yángchéng (陽城). Linnast kümnekonna minuti sõidutee kaugusel paikneb ka cháni koolkonda kuuluv kuulus Shàolíni (少林) klooster, mida vahel ka Kung Fu kloostriks nimetatakse. See on tuntud võitluskunstide kõrge taseme poolest. Aastal 495 rajatud templil on pikk ja kirev ajalugu, mille puhul on tegelikkuses asetleidnud sündmusi üsna raske eristada legendidest. Äärmiselt huvipakkuvad on seigad, mis seonduvad koolkonna alusepanija Bodhidharmaga, samuti lood, mis kirjeldavad kloostri paljuski tavapäratuid traditsioone, võitluskunstidega tegelemise algust VII sajandil, mahāyāna pühakirjatekstide tõlkimist hiina keelde, munkade lihasöömise ja veinijoomise privileegi omandamist Táng-dünastia esimeselt keisrilt jne. Igatahes on kindel, et Míng-dünastia ajaks oli Shàolínist saanud tunnustatuim võitluskunstide keskus ja Qīng-dünastia alguseks olid siinsed võitlustehnikad levinud pea üle kogu Hiina.
Shàolínis torkab silma tohutu kontrast: ühelt poolt templites valitsev spirituaalne õhkkond ja täiuslik rahu, teiselt poolt vilgas kommertstegevus väljaspool kloostrimüüre ning sigin-sagin wǔshù koolikompleksis ja harjutusväljakutel. Võitluskunstidest on saanud show, Bodhidharmast ehk hiinapäraselt Pútídámóst (菩提達摩) on saanud rahvusvaheline trademark. CDd, DVDd, videoprogramm ilmatusuurel vabaõhuekraanil, wǔshù demonstratsioonid, rullmaalid, palvehelmed − kõik müügiks, ja äri näib õitsevat.
Olen viibinud paljudes budakloostrites eri maades, ent pole varem näinud midagi ligilähedastki. Pähe kargavad vastakad mõtted ja küsimused. Mis side on Shàolíni templil kogu selle ümbritseva meluga? Kas need mööda ilma gastroleerivad kung fu (功夫, gōngfu) grupid, keda reklaamitakse Shàolíni munkadena, koosnevad ikka päris munkadest või lihtsalt spordikooli kasvandikest? Kuivõrd lähtub tänane Shàolín kunagistest Bodhidharma püstitatud ideaalidest? Kas kõige selle taga seisab Shàolíni kloostri vaimne liider ja tänaseks küllap kogu Hiina tuntuim munk Shì Yǒngxìn? Või annab asjale hoogu ka “võitluskunstide abt”, Shàolíni Templi Bodhidharma Võitluskunstide Akadeemia juht De Li? Lühike kloostris veedetud aeg ja hilisem “Pagoodide metsa” külastus jätavad need küsimused vastuseta, kuid pilguheit pressi ja internetti pakub üht-teist huvitavat.
Shì Yǒngxìn (释永信) on tõepoolest tähelepanuväärne persoon. Saanud kloostri etteotsa nooremana kui ükski teine Hiina munk ealeski − aastal 1987 kahekümnekaheselt de facto ja aastal 1999 kolmekümneneljaselt de jure, asus ta uskumatu energiaga korraldama ja uuendama kõikvõimalikke asju. Ja seda mitte üksnes religiooni ja võitluskunstide sfääris, tema tegevusvaldkonnad hõlmavad lisaks turismi, heategevust, poliitikat, poeesiat, kalligraafiat, kirjastamist, internetti, Shàolíni kaubamärgi registreerimist. Shì Yǒngxìn on aluse pannud mitmetele institutsioonidele, lai haare on teda kokku viinud Briti kuningapere, president Vladimir Putini, UNESCO, rahvusvahelise olümpiakomiteega... Aga selle kõigega Yǒngxìn veel ei piirdu: kui paar aastat tagasi suutis ta kõrvalseisjana pealt vaadata, kuidas kung fu teemalised menutükid Hollywoodi filmitöösturite taskuid täitsid, siis tänaseks on ta alustanud tegevust ka filmiprodutsendina. Esialgu on kavas kolmest filmist koosnev sari pealkirjaga “Legend Shàolíni templi munk-sõjameestest”, mille üks eesmärke on näidata, et kung fu pole üksnes märul, vaid selle taga on sügavam budistlik eetika. Sarja eelarve on 200 miljonit Hiina yuani ja seda hakkab levitama Shaolin Culture Broadcast Company. Vot nii, Kuremäe Pühtitsa nunnakloostril on veel arenguruumi!
Kuigi suhtume pakutavasse kerge skepsisega, ei suuda me siiski loobuda kung fu showst. Demonstratsioonesinemine kestab umbes 40 minutit, sisaldades etteasteid keppide, kettide, odade, piitsade, mõõkade ning muu relvastuse ja atribuutikaga. Esinejate füüsilised võimed ja energia kontsentreerimise oskused on imetlusväärsed. Kui millegagi norida, siis ehk viisiga, kuidas iidsed võitluskunstid on välja pakutud. Kohati jääb mulje, et viibime kitšimaigulisel tsirkuseetendusel.

Jõudnud üpris väsinuna tagasi Luòyángi, leidub meis siiski veel tahtmist veeta õhtupoolik fragmentidega Hiina ooperitest. Esitajateks pole küll Hiina tippartistid, aga muusikalise tasemega võib enam-vähem rahule jääda ja esitus on igatahes autentsem Eestis nädal tagasi nähtud “Purpurse bambuse” etendusest. Nelja lauljat saadavad kaks èrhút ehk hiina “viiulit”, shēng ehk suuorel, mõned löökpillid ja... süntesaator (XXI sajand lõpeks ikkagi!), mis õnneks jääb diskreetselt akustiliste pillide varju.

N 6 sept: Luòyáng; ilm pilvitu, ca 25−26 °C

Kui reisi esimestel päevadel tegid viietunnine ajavahe Eestiga ning lennukis ja rongis veedetud lühikesevõitu ööd olemise veidi uimaseks, siis tänaseks oleme jõudnud end hästi välja puhata ja kohaliku ajaga kohaneda.
Võtame ette veel ühe, seekord põhjalikuma ringkäigu vanalinnas, eelkõige peatänaval (pildil ülal), mis on kui üks suur turg. Vaatamata pikale ajaloole ja rohketele vaatamisväärsustele pole Luòyángi ega isegi mitte selle vanalinna turistid vallutanud. Kolme päeva jooksul ei kohta me tänavatel ainsatki (!) mitteaasialase väljanägemisega inimest.

Nagu juba varem Pekingis, nii ka siin Luòyángis ei jää meil kui nõukogude taustaga reisijatel tähele panemata teatud ilmingud ja märgid, mille juured ulatuvad selgelt kultuurirevolutsiooni ning sellele eelnenud ja järgnenud aega. Suur Proletaarne Kultuurirevolutsioon, nagu seda ofitsiaalselt nimetatakse, leidis aset Hiina Kommunistliku Partei ametliku dateeringu kohaselt aastatel 1966−1969, kuid reaalselt kestis edasi kuni Máo Zédōngi surmani 9. septembril 1976 ja sellele järgnenud nõndanimetatud nelikjõugu arreteerimiseni sama aasta oktoobris. Esimees Máo ja hungveipingide ideoloogia õrn järelkaja kumiseb Hiina kohal kohati veel praegugi. Poliitiline ebastabiilsus kestis suurriigis kaua, XX sajandil oli vähe rahulikke perioode. Kestuselt võiks Hiina kultuurirevolutsiooni võrrelda Stalini perioodiga Eestis, Hiina KP võimulolek on ajaliselt samas suurusjärgus nõukogude okupatsiooniga Eestis. Kuid seda ainult absoluutarvudes, sest nende keeruliste aegade mõju ühiskonnale on Hiinas ja Maarjamaal olnud väga erinev. Eestis, kus rahvusliku iseteadvuse tõus algas alles XIX sajandi keskel ja kus esimene iseseisvusperiood kestis ainult paarkümmend aastat, moodustasid Stalini režiim ja nõukogude okupatsioon olulise peatüki rahva ajaloos. Hiinas, kus rahvaarv on meie omast pea tuhat korda suurem, kus kultuuriajalugu on paari tuhande aasta võrra pikem ja kus “sotsiaalne inerts” on kordades suurem, on olukord olnud sootuks teine. Hiina pika ajaloo taustal on kultuurirevolutsioon ja teised XX sajandi sotsiaalsed kataklüsmid olnud justkui mõned mustad “nädalad” ja need nädalad pole suutnud märkimisväärselt muuta tuhandete aastate jooksul väljakujunenud ühiskonda, mõtteviise, traditsioone, religioosseid arusaamu, konfutsianistlikest ja daoistlikest ideaalidest juhinduvaid käitumismalle. Olen teadlik, et paljud, nende hulgas ka ajaloolased, sinoloogid ja politoloogid, annavad kultuurirevolutsiooni mõjule hoopis teistsuguse hinnangu, aga mina kirjeldan seda, mida hetkel näen ja tunnen siin, jalutades mööda Luòyángi vanalinna rahvarohkeid tänavaid. Vana-Hiina pole igatahes päriselt surnud! Kunagise keisririigi hiilgeagade hõng on tajutav tänagi.

Saabub teade, et maasturid ei jõua kohale tänaseks, nagu oli algselt planeeritud. Merekonteinerite sisu pidas Tianjini sadamas kinni toll. Põhjus kõlab üsnagi uskumatuna, kuid on ometi tõsi. Taimede import Hiina Rahvavabariiki on piiratud rangete tollieeskirjadega. Mis on aga autodel pistmist taimedega? Siiski − maasturid olid konteineripõhjade külge kinnitatud väikeste puidust tõkiste abil. Täitsa õige, puu on ju taim! Sellegipoolest pääseme üsnagi kergelt: pärast autode 24-tunnist töötlemist gaasikambris, et välistada igasugused ohud, mis võivad kaasneda nimetatud taimede impordiga, lubati kolmel palgatud sohvril maasturitega Luòyángi poole teele asuda.
Varume kannatust ja lükkame lahkumise Luòyángist päeva võrra edasi. Viivituse peame hiljem tasa tegema. Üksnes kerget lohutust pakub teadmine, et paljud varasemad rännumehed − olgu siis Roerichite perkonna megaekspeditsioon või Rolling Estonians − on tolliprobleemide lahenemist pidanud ootama palju kauem, mõnikord koguni kuid. 

R 7 sept: Luòyáng – sisenemine Shǎnxī provintsi – Terrakota sõdurite muuseum – Xī’ān; teekonna pikkus 410 km*, ilm udune, sajab, 18−24 °C

Kella üheksaks kavandatud väljasõit on juba pool tundi edasi lükkunud. Üks magas sisse, teine on lõpetamas hommikukohvi, kolmas unustas midagi hotellituppa, neljas tasub parajasti hotelliarvet. Et edaspidi vältida asjatuid ootamisi kellegi järel, otsustame sisse viia trahvisüsteemi. Hilineja peab grupi ühiskassasse maksma 5 yuani iga hilinetud minuti eest. Tiina, üks hilinejatest, on küll trahvi vastu, aga enamuse survel tuleb ka temal uue korraga leppida.
Lõpuks kella 10 paiku saame oma killavooriga liikuma. Raske on sõidu ajal pilku lahti rebida paremal avanevast panoraamist, tee kulgeb paralleelselt maalilise Huáng-hé ehk Kollase jõe oruga. Ja nagu ikka, on heal lapsel mitu nime: vanemas kirjanduses esineb lihtsalt Hé (‘jõgi’), Hàn-dünastia ajal hakati jõge nimetama Kollaseks tema ookerkollase lössiseguse vee tõttu; aeg-ajalt esinevad poeetilisemad nimed, nagu Hiina uhkus, Hiina kurbus, Ema-jõgi, samuti Hämune vool; mongolid kutsuvad jõge Hatan gol (‘kuninganna jõgi’), tiibetlased Ma chu (‘paabulinnu jõgi’). Tegemist on pikkuselt (5464 km) maailma kuuenda jõega. Luòyángi ja Xī’āni vaheline Kollase jõe ala on tihedasti asutatud juba ammustest aegadest, mõnikord nimetatakse seda piirkonda ka Hiina tsivilisatsiooni hälliks.
Varsti pärast Língbǎo linna siseneme Shǎnxī provintsi. Võib-olla on paljudele lugejatele see niigi teada ja seetõttu tundub järgnev täpsustus liigsena, aga tahaksin siiski siinkohal repliigi korras tähelepanu juhtida provintsi nimele. Ja nimelt, Shǎnxī ja Shānxī pole üks ja seesama: tegemist on kahe kõrvutiasuva provintsiga, mille nimede latinisatsioon on sarnane. Nii Shǎnxī (陝西, ‘Shǎnist läänes’) kui Shānxī (山西, ‘lääne mägi’) translitereeritakse pīnyīni reeglite kohaselt sarnaselt, vahe ilmneb ainult häälduse tonaalsuses. Vahetegemiseks on inglise keeles hakatud esimest neist kirjutama 2 a-ga Shaanxi, teist ühega Shanxi. Ja niisiis, me siseneme praegu Shǎnxī provintsi, mille nimi hääldub umbes “šä(n)sii”, seejuures viimane silp kõlab kõrgema intonatsiooniga. Nõnda kostub muusiku kõrvadele, küllap sinoloogid kirjeldaksid seda teisiti.
Küllap on blogi lugejatele juba silma torganud, et hiina pärisnimede ja terminite puhul olen kasutanud häälduspärast latiniseeritud kirjaviisi, mida nimetatakse hànyǔ pīnyīn ja millega kaasnevad toone tähistavad diakriitilised märgid. Lisaks olen sageli sulgudesse lisanud hiina kirjamärgid. Mõistagi pole see reisiblogi juures tingimata vajalik ning teeb loetavuse ehk ebamugavamakski. Pealegi ei valda ma ju hiina keelt. Miks siis? Kindlasti pole sel puhul tegemist sooviga eputada teadmistega, mis mul tegelikult puuduvad. Samuti puudub ambitsioon kergitada käesolev blogi populaarteadusliku kirjutise tasandile. Pigem on see seotud mu väga isikliku sooviga õppida iga Hiinas veedetud nädala jooksul juurde kasvõi kolm-neli kirjamärki ning mõni sagedaminiesinev uus sõna. Loodetaval lugejate lahkel nõusolekul jätkan samamoodi. Ning hiina kultuuriruumist väljudes võib-olla mõne teisegi keele puhul.

Endalegi märkamatult oleme jõudnud mägede vahele. Tektoonilistest kurrutustest kerkinud ahelikud pole küll teab mis kõrged, tipud ulatuvad vaid veidi üle 2000 m, kuid Wèináni linna lähedal avanevad lõunasuunalised vaated on ikkagi suurepärased. Kusagilt kirjandusest on meelde jäänud fraas siinsete mägede kohta: “...number üks ainulaadsed ja ohtlikud taevalaotuse all”. Kõik on muidugi suhteline, polnud ju selle fraasi hiinlasest autor kunagi näinud Himaalajat, Tjan-šani ega Pamiiri. Aga kui rääkida ohtudest, siis Shǎnxī provintsi mägialad on seismiliselt Euraasia kontinendi ühed rahutumad ja seetõttu on siinne piirkond korduvalt läbi elanud fataalseid maavärinaid. 23. jaanuaril 1556 toimus Shǎnxī maavärin, mida vahel nimetatakse tollal valitsenud keisri järgi ka Jiājìngi (嘉靖) maavärinaks ja mis purustas pea kõik enam kui 800 km laiusel territooriumil ning sai seeläbi kõigi aegade ohvriterohkeimaks. Selles hukkus oletatavalt 830 000 inimest ehk 60% siinsest elanikkonnast.

Tänase päeva tippelamuseks kujuneb Xī’āni linnast 35−40 km kaugusel ida pool väljakaevatud tohutu kompleksi, Hiina esimese keisri Qín Shǐ Huángdì (hiina k 秦始皇帝)** matmispaiga külastamine. Kompleks on aukartustäratavate mõõtmetega, selle diameeter on mõõdetav kilomeetrites. Vapustavat vaatepilti pakuvad umbes 8000 elusuuruses terrakotasõdurit, kõik lahingurivis. Esmalt valmistatud küll savivormides, ent hiljem on kunstniku käsi andnud igale kujule individuaalsuse ja eripära, seetõttu pole siin kahte päris identse väljanägemisega sõdalast. Kunagi kandsid nad päris mõõku, piike ja vibusid, kuid tänaseks on enamik relvadest ära varastatud. Lisaks sõjameestele sisaldab hauakamber 670 hobust ja 130 elusuuruses kaarikut. Suur Hiina ajaloolane Sīmǎ Qiān (司馬遷, ca 145 / 135 − 86 eKr) on umbes sajand pärast keisri surma kirjutanud ajalookroonikas “Shǐjì” (史記), et hiigelkompleksi ehitamine kestis 36 aastat ja selle juures oli ametis 700 000 töömeest. Isegi kui need arvud on liialdatud, on matmispaiga mastaap võrreldav Giza püramiididega. Siin oleks kõrvalepõikena ehk paslik meenutada Herodotose “Historiat”, mille andmetel Egiptuse suurima, Hufu ehk Cheopsi püramiidi oli ehitamas 20 aasta jooksul 400 000 meest, kes töötasid 100 tuhande kaupa 3-kuulistes vahetustes. Aga tagasi tulles Shǐ Huángdì imelise matmispaiga juurde − Sīmǎ Qiān on rääkinud veel haruldastest vääriskividest, paleede miniatuursetest kujutistest, filigraansetest anumatest, pärlitega kaunistatud taevakaardist, voolavast elavhõbedast jõgedega Hiina kaardist, röövlite eest kaitsvatest surmavatest lõksudest. Kuigi just Qín-dünastia ajal hakkas kaduma tava matta koos valitsejaga elusalt nende naised, teenrid ja orjad, otsustas Hiina teine keiser siiski, et Shǐ Huángdì viimases puhkepaigas peavad kadunukesel kaaslaseks olema need konkubiinid, kes ei saanud lapsi. Lisaks on põhjust oletuseks, et hauakünka sisemusest ei lastud välja ka töömehi, kes olid ametis haua ehitamisega ning teadsid seetõttu aardekambrite sisu kohta liialt palju. Kaks aastatuhandet sai Hiina esimene keiser rahulikult puhata savisõdurite ja vibunoolte kaitse all, haua olemasolu oli pühitud kõigi mälust, kuni ükskord 1974. aastal kaevupuurijad terrakotasõduri pea avastasid ning seejärel juba taasavastati hauakamber ja muud aarded. Sest ajast on Xī’ān ja selle ümbrus muutunud arheoloogide huviobjektiks ning kinnistunud Hiina turismikaardile, kerkinud on piletikassad, siin-seal sebivad ringi lipukestega giidid, järjekordades seisavad rahvamassid, nende hulgas ka meie. Küllap on Shǐ Huángdì uni häiritud.

Õhtuks jõuame provintsi pealinna Xī’āni (西安, ‘lääne rahu’). Linn jätab äärmiselt sümpaatse mulje, siin on ühinenud moderne metropol ja aastatuhandetevanune traditsioon. Jah, just nimelt aastatuhandete vanune, sest kui Zhōu- (周朝, 1122 / ca 1046 − 256 eKr) , Qín- (秦, 221−206 eKr), Lääne-Hàn- (206 eKr − 9 pKr) ja Táng-dünastiate (唐朝, 618−907) pealinnu pidada Xī’āni eelkäijateks, võime linna ajalugu mõõta umbes 3100 aastaga. Niisiis on tegemist ühe kõige olulisema linnaga Hiina pikas ajaloos. Täna on juba hilja ning pime − homme tahaksime vähemalt pool päeva pühendada linnaga tutvumisele.

Meil Tiinaga, kes me ei söö lihatoite, tekivad probleemid kõhu täitmisega, sest enamik toite on valmistatud liha baasil: mitmesugused hakklihatäidisega pelmeenilaadsed road, hot pot, Pekingi stiilis part, kilpkonn, siidiussid... Populaarne on niinimetatud Xī’āni snäkk − hui-stiilis traditsiooniline toit, mis on valmistatud peamiselt veise- või lambalihast, kuna muhameedlastest huid ei tarvita toiduks sealiha. Ka meie lihasööjatest siiditeelised suhtuvad menüüs pakutavasse teatud ettevaatusega ega söanda tellida madusid, konnajalgu, skorpione ja muid sarnaseid maiuspalasid. Kas üksnes hiinakeelses trükitud menüüs ka koerast valmistatud roogasid leidub, jääbki teadmata, sest mõnikord hiinlased häbenevad koeraliha toiduks tarvitamist ja eelistavad sellised kohad menüüs eurooplastele tõlkimata jätta. Selleks et selgemat pilti saada, mis tegelikult peitub hiinakeelsete nimetuste taga, trügib Tiina poolvägisi kööki ning püüab näpuga osutades kokale näidata, mida panna toidu sisse ja mida mitte. No mis teha, tuleb leppida tõdemusega, et oleme lollidest turistidest koosnev kamp, mille ükski liige ei suuda suhelda maailma ühe suurema kõnelejatearvuga keeles!

Hilisõhtul tekib esimene võimalus vaadata, mida pakuvad Hiina arvukad telekanalid. Hiinakeelsete uudiste ja vestlussaadete sisu jääb arusaamatuks, nõnda jään jälgima Tiibeti kontserdiprogrammi, mille võiks liigitada futu-sots-folk-varietee stiilimääratluse alla, juhul kui selline stiil oleks olemas. Ühel teiselgi kanalil on käimas Tiibeti lähiajaloo teemaline saade. Tiibet tundub olevat hetkel Hiina meedias kuum teema. Muide, just siin Xī’ānis on sobilik meenutada ammuseid aegu, mil Hiina-Tiibeti suhted ja jõuvahekorrad olid tänasest sootuks erinevad. VII sajandi lõpul, keisrinna Wǔ Zétiāni (武則天) valitsusajal saavutas Tiibet ülekaalukaid võite Hiina armee üle. Hiljem, aastal 763 kasutas Tiibeti kuningas Trisong Detsän (tiibeti k ཁྲི་སྲོང་ལྡེ་བཙན) ära sisemistest intriigidest õõnestunud Táng-dünastia abitut seisundit, tungis Hiinale peale väidetavalt 200-tuhandelise armeega ja vallutas isegi pealinna Xī’āni (paradoksaalsena mõjub sõja kontekstis linna tollane nimi Cháng’ān − 長安, mis tähendab ‘igavene rahu’). Tiibeti sõjavägi pani linna põlema ja tõstis troonile oma keisri. Tol korral oli uiguuridel kasulikum asuda hiinlaste poolele ja koos löödi tiibetlased tagasi. Hiinlased said tagasi osa sõjasaaki ning paari nädala pärast oli endine võim taastatud. Kuid siiski mitte liiga kindlalt taastatud − aeg-ajalt rünnakud kordusid ning Táng-dünastia elas üle tõsiseid raskusi oma piiride kaitsmisel.

* Igapäevane läbisõit on toodud autode spidomeetrinäitude järgi ning lisatud 5%. Kilomeetrimõõdiku ja tegeliku läbisõidu vahe on tingitud standardsetest suurema välisläbimõõduga Cooper Discoverer STT maastikurehvide kasutamisest.

** Ei maksa segamini ajada legendaarse pool-mütoloogilise Huángdì (黃帝) ehk Kollase keisriga, kelle valitsusajaks peetakse traditsioonikohaselt ajavahemikku 2698 / 2697 kuni 2598 / 2597 eKr.

L 8 sept: Xī’ān (Suur Metshane pagood, Muslimite kvartal, Suur mošee, Siiditee monument) – Bǎojī; läbisõit 170 km; ilm udune, vihmane, 18 °C

Kahjuks veedame Xī’ānis ainult ühe öö, peame ju tasa tegema maasturite hilinemisest tingitud viivituse. Kindlasti vääriks see ajalooline linn hulga enamat tähelepanu. Väidetavalt oli Xī’ān (tollane Cháng’ān) oma enam kui miljonilise elanikkonnaga VII sajandil maailma suurim linn nii pindalalt (84 km²) kui ka rahvaarvult. Äramärkimist väärib tollase linna erakordselt selge põhiplaan. Keskel asusid keisripalee ja valitsusasutused ning 155 m laiune peatänav, selle ümber 108 müüriga eraldatud linnaosa, millest igaüks oli risti kulgevate tänavatega jagatud neljaks ja need alajaotused veel omakorda neljaks kvartaliks. Kui saaks kuidagi viivukski tagasi rännata VII sajandisse!
Ja rännakuga VII sajandisse seondub just täna üks juubeliaastapäev. Nimelt 8. septembril 1390 aastat tagasi (st aastal 617) leidis paarsada kilomeetrit Cháng’ānist kirdes aset suur ja oluline Huòyì lahing, milles imperaator Gāozǔ Lǐ-Yuān saavutas võidu Suí-dünastia armee üle, avades sellega tee Cháng’āni alistamiseks, Táng-dünastia tekkeks ning pealinna ületoomiseks Luòyángist taas Cháng’āni.
Päeva esimese poole veedame Xī’āni eri paigus, külastame Suurt Metshane pagoodi, muslimite kvartalit ja Suurt Mošeed, samuti siidi- ja vaibamanufaktuuri. Neist esimene, Suur Metshane pagood, on ehitatud VII sajandi keskpaigas peamiselt sūtrate ja budakujude hoidlaks. Kuigi raamatuhoidla ehitamise ajendiks oli eelkõige vajadus korralikult säilitada Xuánzàngi (玄奘, ca 602−664) ekspeditsioonilt toodud sūtraid, oli Xī’ān selleks ka muidu igati sobiv paik, sest seks ajaks oldi siin mahāyāna sūtrate tõlkimisega tegeldud juba aastasadu. Tegutses ju selles linnas III sajandi teisel poolel Dharmarakṣa ehk “Bodhisattva Dūnhuángist” − mahāyāna budismi ühe olulisema teksti, “Saddharma-puṇḍarīka sūtra” (“Üleva seaduse valge lootose pühakiri”) tõlkija.
Hiljem on Suure Metshane pagoodi ümber kerkinud templikompleks. Ka pagoodi ennast on Suure Míng-dünastia (大明, 1368−1644) ajal kõrgemaks ehitatud, seejärel on maavärin 3 korrust hävitanud. Tänaseks on ehitis säilinud 7-korruselisena. Kindlasti vääriks see jäädvustamist fotodena, ent mu tagasihoidlikest fotograafioskustest ei piisa, et läbi udu ja tugeva vihmasaju saaks kas või mõne pildi, mis vähegi kannataks kriitikat.
SilkRoadXianMosque350Ehkki islamiusulised huid moodustavad linna elanikest vaid tühise osa, on nende kultuuri mõju siiski märgatav, eriti muslimite kvartalis ja Xī’āni Suure Mošee (hiina k 西安大清真寺, Xīān Dà Qīngzhēnsì) ümbruses. See on Hiina üks kõige pühamaid ja ühtlasi ka kõige vanemaid mošeesid, mis rajati juba Táng-dünastia aegu, ametliku aastaarvuna nimetatakse enamasti 742. Kuid enamik säilinud hooneid on ehitatud Míng-perioodil ning ümber ehitatud või laiendatud veelgi hiljem − Qīng-dünastia ajal. Mošeekompleks paikneb 1,2-hektarisel alal. Jõuame pühakotta hetkel, mil palvus on just lõppemas ja mõned palvetajad on parajasti juba lahkumas (pildil vasakul). Islamimaades rännates oleme ikka harjunud nägema kuplikujuliste katustega mošeesid, mille kõrval kõrgub taevasse enamasti üks või kaks minaretti. Xī’ānis on kõik hoopis teistsugune. Suure Míng-dünastia aegadest pärit suur palveruum, paviljon, mošeekompleksi kuuluvad teised rajatised, õu, müür ja värav meenutavad pigem ehthiinalikke konfutsianistlikke või budistlikke templeid. Ilmselt on Hiina arhitektuuritraditsioonid liiga tugevad ja liiga sügavalt juurdunud selleks, et siin leiduks sobivat pinnast araabia või pärsia stiilis kuppelkatuste ning minarettidega mošeedele.

Siiditee on oma nime saanud ikka eelkõige siidikaravanide kulgemise tõttu Hiinast Vahemeremaadesse. Teekond oli raske ja ohtlik, ent kuuldavasti olevat kaupmehed saanud rikkaliku tasu, umbes kümnekordse kasumi. Proovime, kas see toimib ka tänapäeval: ostame Xī’āni siidimanufaktuurist siidi 680 yuani eest, mis võrdub selle nädala kurssi arvestades umbes 1020 Eesti krooniga. Me pole küll kaupmehed, aga otsustame märgilise katsena oma ostu maha müüa reisi sihtpunktis, İstanbuli turul. Kui kasumikoefitsient on endine, siis peaks selle siidi hinnaks İstanbulis kujunema umbes kümme tuhat krooni. Vähe usutav, aga proovima peab! Selleta poleks meie reis väärt kandma Siiditee tuuri nime.

Vahetult enne Xī’ānist lahkumist teeme sümboolse visiidi Siiditee monumendi juurde. Siit sai kunagi alguse Suur Siiditee (丝绸之路). Täna ehib seda platsi elusuurust ületav monumentaalne graniidist karavan. Kuigi oleme teel juba kuuendat päeva, võiksime seda hetke tinglikult pidada Siiditee tuuri tegelikuks alguseks. Teeme mõned fotod. Raske on leida rakurssi, et vältida sadakonda hiinlannat, kes on monumendi kõrval valjude trummihelide saatel sooritamas tàijí sujuvalt hoogsaid, mõneti tantsusamme meenutavaid harjutusi. Muide, võimlemine ja võitluskunstide leebemate vormide harrastamine tänavatel, väljakutel ja parkides kuulub tänase Hiina tüüpilise suurlinnaelu juurde. Tàijí algne militaarsus on sellistel puhkudel enamasti taandunud harjutuste tervist parandavate külgede ees, seetõttu näeme tänavatreeningutel sageli naisi, eakaid ja põduravõitu inimesi.

Hilisel pärastlõunal asume teele Bǎojī poole. Hiina keelt kõneleb maailmas üle miljardi inimese, kuid meie grupist ei valda seda keegi. See asjaolu kujuneb probleemiks mitte ainult hotellis, restoranis ja formaalsetes asjaajamistes, vaid see raskendab ka orienteerumist teedel, sest kohanimed teetähistel ja -viitadel on valdavalt hiina kirjamärkides. Sisetunde ajel olin marsruuti ette valmistades Hiina Rahvavabariigi territooriumile jäävate paikade nimed arvutisse kirja pannud nii hiina kui ka kohalikes keeltes ladina tähtedega, samuti hiina kirjamärkidega, uiguurikeelsed kohanimed ka araabia tähtedega, indiapärased nimed devanāgarī alfabeedis, tiibeti nimed tiibeti kirjas jne. Meie reisikonspekti Hiina osa näeb välja umbes selline: Luòyáng (洛陽) – Xī'ān (西安) – Tiānshuǐ (天水) – Lánzhōu (蘭州) – Wǔwēi (武威) – Dūnhuáng (敦煌) – Turfan (Turpan, تورفان‎) – Kashgar (Kaxgar, كاشغر, Kāshí, 喀什) – Hotan (Hétián, 和田) – Mt Kailash (Kailāsa, Ashtāpada, Kang Rinpoche, གངས་རིན་པོ་ཆེ) – Manasarovar (मानसरोजवर, Tso Rinpoche, Mapam Yum-tso, མ་ཕམ་གཡུ་མཚོ, Brahma järv) jne. Teeviitadel esinevate kirjamärkide visuaalsel kõrvutamisel selle nimestikuga on võimalik meie asukohast, suunast ja vahemaadest aimu saada. Meenub varajane lapsepõlv, mil sain kingituseks puuklotsid, millel karu pildi kõrval oli täht K, jänese kõrval J ja elevandi kõrval E.
Mõiste “nagu hiina keel” on muutunud keerulisuse ja raskesti arusaadavuse sünonüümiks. Hànzì (漢字) ehk hani kirjamärkide süsteem ongi väga komplitseeritud ja kirjamärkide rohkus raskesti hoomatav. Ent ometi kerkib siinkohal taas pähe mõte, millele olen ka varem korduvalt mõelnud. Meile harjumuspärane, foneetilisel märgisüsteemil (eesti keele puhul ladina tähestikul) põhinev kirjaviis on küll praktiline ja mugav häälega lugemisel ning kirjapandud teksti suulisel esitamisel, kuid mitte kõige praktilisem omaette hääletult lugemisel. Piltkirjal, ideogrammidel või hieroglüüfidel põhinev kiri võib teatud juhtudel osutuda palju lihtsamaks, lakoonilisemaks ning kiiremini haaratavaks. Tooksin mõned näited. Võtkem kasvõi Tjan-šani mäeahelik − 天山, mis koosneb kahest kirjamärgist − 天 (tiān, siinses kontekstis ‘taevas’) ja 山 (shān, ‘mägi’ või ‘mäed’). Seejuures on nende kirjamärkide meeldejätmisel abiks teatud loogika. Näiteks ‘taevas’ oleks justkui kujunenud kirjamärkidest 人 (‘inimene’) ja 大 (‘suur’). Tarvitseb vaid tõmmata täiendav kriips selle kõige kohale, et kujuneks kujutluses mõiste “miski suur inimeste kohal” ehk “taevas”. Ning 山 puhul keskmine teistest kõrgemale kõrgemale ulatuv kriipsuke otsekui tähistaks mäetippu. Ma pole eelöeldut lugenud mingist hiina keele aabitsast ega kuulnud kelleltki hiinlaselt, aga hiina keele mittevaldajana on raske mitte märgata selliseid seoseid. Või võtkem teinegi näide − Peking. Selle asemel, et foneetilises kirjaviisis pikalt välja kirjutada Běijīng, piisab vaid kahest kirjamärgist 北京. Ning lisaks sellele, et saame teada, mis linnaga on tegemist, nähtub kohe ka selle etümoloogia − ‘põhja pealinn’. Tahaksin käesoleva mõtiskluse kokku võtta: olen 52 aastane ning uue keele omandamine ei pruugi selles eas enam lihtne olla. Loodan, et saan oma elupäevad kuidagi elatud hiina keeleta. Kui aga oleksin paarikümnemend aastat noorem, võtaksin mandariini kui maailma ühe olulisema keele kindlasti käsile.

Seoses autojuhtimisega Hiinas väärib äramärkimist üks fakt. Paljudel meie grupi liikmetel on kehtivad rahvusvahelised juhiload, umbes passisuurused raamatukesed, kus lisaks loa väljastanud maa riigikeelele on kõik kirjas ka inglise, hispaania, vene, hiina, itaalia, saksa ja araabia keeles. Kuid sellest siiski ei piisa mootorsõiduki juhtimiseks Hiina Rahvavabariigi territooriumil.* Õnneks teadsime seda nõuet ning saatsime juhilubade taotluse juba aegsasti Pekingisse. David, Aigar, Tiina ja mina saamegi Xī’ānis kätte vajalikud juhiload, ja seda ilma hiinakeelse liikluseksami sooritamiseta. Siin ei kehti ka meie autode numbrimärgid SILK 1, SILK 2 ja SILK 3, seetõttu sõidame topeltnumbritega − lisaks SILKidele on esiklaasidele nähtavale kohale paigutatud kohaliku ARKi poolt väljastatud numbrimärgid. Et oleks kindlam!
Iseenesest, ilma et keegi seda määraks, kujuneb välja 3 meeskonda. Ainsaks tingimuseks on, et igas autos peab olema vähemalt 2 inimest, kes on suutelised autot juhtima rasketes oludes sadu kilomeetreid päevas. Niisiis, SILK 1 ekipaaži kuuluvad Aigar, David, Laura ja Inga. SILK 2s sõidame esialgu kolmekesi: teejuht Yáng Chí, Tiina ja mina, alates Ürümqist peab siia neljandaks mahtuma ka Priit. SILK 3 tiimi moodustavad Raivo, Kaido, Leonid ja Võru-Jaanus.

Õhtu eel jõuame hotelli, mis on eeldatust luksuslikum. Leonid avaldab isegi rahulolematust: oleksime võinud mööda kvaliteetseid kiirteid sõita ja heades hotellides elada ka Euroopas, oli siis selleks tarvis nõnda kaugele tulla?!
Tänaseks on selgeks saanud, et kogu meie reisiseltskond on erakordselt sportlik. Pea kõik, eesotsas “treenimise maailmameistri” Raivoga, käivad õhtuti jooksmas, tavaliselt 5−10 km. On näha, et Raivo võiks joosta teistest tunduvalt kiirema tempoga, aga ta sätib end enamasti grupi keskele või koguni sappa ning püüab jätta muljet, et on meiega võrdne. Leonid käib võimaluse korral jõusaalis, kui see on hotellis olemas. See asjaolu annab lootust, et füüsilist vastupidavust nõudvad reisi osad, eriti jalgsiretk Tiibetis, kulgevad ehk lihtsamalt.

* Teadmiseks autoga reisivatele eestimaalastele: sarnaselt Hiinale ei kehti ARKi poolt väljastatavad mõneleheküljelise raamatukese sarnased rahvusvahelised juhiload ka Jaapanis. (Auto rentimiseks Okinawa saarel pidin kasutama mitmeid trikke.)

P 9 sept: Bǎojī – Lóng Xiáng – sisenemine Gānsù provintsi – Píngliàng – sisenemine Níngxià Hui autonoomsesse regiooni – sisenemine Gānsù provintsi – Lánzhōu; 551 km; ilm selgem kui eelmistel päevadel, kohati vihm, 16–20 °C

SilkRoadDaoTemple350Esialgse reisiplaani kohaselt peaksime täna sõitma Bǎojīst Tiānshuǐ kaudu Lánzhōusse. Meieni jõuab teade, et üle kallaste tõusnud Wèi-hé vetevood on Bǎojī ja Tiānshuǐ vahelise tee kohati endaga kaasa viinud ning meil tuleb sõita põhja poolt üle mägede ringi. Teekond tuleb pikem ja tee kvaliteet halvem. Tagantjärele on põhjust selle ümbersõidu eest väga tänulik olla, sest vaevalt oleksime muidu sattunud ligikaudu 1900 m kõrgusel asuvatesse daoistlikesse templitesse Píngliàngi prefektuuri Kōngtóngi mägedes. Raske on kujutleda maalilisemaid mägesid ja sobivamat paika dào ideaalide elluviimiseks. Eemal suurlinnade kärast, on Kōngtóng justkui ilmekas illustratsioon daoismi püüdlustele inimese ja looduse loomuliku kooseksisteerimise poole. Õnneks ei vii autotee lausa mäetippu ning kõrgemal paiknevate templite külastamiseks tuleb ette võtta paaritunnine jalgsiretk. Ronimine on üpris väsitav: Aigar on veendunud, et tema süda teeb 165 lööki minutis; David oletab, et tema pulss on veelgi kiirem. Ent templites valitseva erakordselt positiivse aura kogemine tasub ronimise vaeva ning südamekloppimise mitmekordselt. Siit-sealt kandub kõrvu kellukeste helinat ja palvete pominat, aeg-ajalt kostab kumiseva kõlaga kell, mida lüüakse tänu märgiks annetuste eest. Rohkete, umbes pöidlajämeduste viirukipulkade põletamisest õhkuv aroom ja suits muudavad õhu paksuks ning samal ajal tüüneks. Sinkjasmusta riietatud ülisõbralikud mungad püüavad mandariini-inglise segakeeles jagada templite kohta asjakohaseid selgitusi, millest arusaadavuse künnise ületab parimal juhul veerandi jagu. Jutust võib aimata, et ühed altarid on pühendatud ravitsemise ja pikaealisuse jumalustele, teised niinimetatud Kolmele Puhtale, kolmandas templis on aukohal mõõkadega relvastatud kaitsejumaluste kujud. Daoismi mütoloogilist tagapõhja ja ikonograafiat tundmata on pea võimatu täpselt aru saada, kes on kes ja mis on tema roll. Äratundmisrõõmu suudavad tekitada vaid mõne templi (pildil vasakul) lakke maalitud yīn-yángi sümbol ja kaheksa trigrammi selle ümber, samuti mõned lihtsamad hiina kirjamärgid. Jääb vaid kahetseda, et oleme tulnud dào templitesse sedavõrd vähese teoreetilise ettevalmistusega.

Üllatav on näha, et maapiirkondades, eriti Gānsù (甘肅) provintsis, elab üsna palju inimesi koobastes. Nende kaevamine mäenõlvade liivakivisse või savisesse pinnasesse tundub olevat majade ehitamisest lihtsam. Piilume neist mõnesse: silma järgi hinnates on need umbes 3 m laiad, 7 m sügavad ja 4 m kõrged, koopasuud sulgeb puust uks, selle kohal on aken. Mõned seinad on kaetud krohviga, mis välisel vaatlusel tundub olevat kokku segatud mudasest savist ja sõnnikust. Nurgas on midagi pliidisarnast, koopa keskel on veel teinegi, lahtine tulease. Korsten puudub, suitsujäljed seintel ja laes annavad tunnistust sellest, et suits väljub sellistest eluasemetest akna kaudu. Miski ei meenuta siin XXI sajandit, ent kromanjoonlaste koobastest on need ikkagi modernsemad.

Islamiusulistest huidest kirjutasin blogis juba eile. Ärauhutud teest tingitud marsruudimuutuse tõttu läbime nüüd nende peamise asustusala − Níngxià Hui (宁夏回族) autonoomse regiooni, täpsemini selle lõunaosa, kuhu meil algselt polnud plaanis tulla. Kiirustame Lánzhōusse ja teeme vaid ühes teeäärses hui külas lühiajalise peatuse. Siinsete väikelaste puhul hakkavad silma naljakad kehakatted, retuuse meenutavad püksid, mille tagaküljele on lõigatud suur ovaalne auk. Selle otstarvet pole raske aimata: kui häda tuleb järsku peale, pole pükste jalast sikutamisega muret, pealegi jäävad need suure tõenäosusega puhtaks.
Võrreldes Hénáni, Shǎnxī ja Gānsù provintsidega on muutus olustikus märgatav. On justkui Hiina ja samas nagu enam ei ole ka.

E 10 sept: Lánzhōu – Huáng-hé (Kollane jõgi) – Hékǒu – Tiānzhù – Wǔwēi – Hiina müür – Shāndān – Zhāngyè; läbitud teekonnal kõrgus merepinnast 1380–2950 m*, ilm heitlik, 18–20 °C; 519 km

Paar päeva tagasi kehtima hakanud trahvisüsteem on andnud positiivseid tulemusi. Hommikusele väljasõidule kogunetakse aegsasti. Hilinemistrahvidest koguneb meie ühiskassasse vaid sadakond yuani, peamiselt Võru-Jaanuse sissemagamise arvelt.

Lánzhōu (兰州) hämmastab oma mastaapsusega − see peaks ju olema kõigest üks provintsilinn. Ootamatult leiame eest ligi kolme miljonilise elanikkonna ja uhkete kõrghoonetega kaasaegse metropoli. Alles Hiinas hakkab paljudele meist kohale jõudma arusaam Eesti tegelikust väiksusest, meie mikroskoopilisusest. Küll aga on Lánzhōus nagu paljudes teisteski Hiina miljonilinnades äärmiselt häiriv õhu saastatuse tase. On raske vahet teha, kas on tegemist tolmu, udu, sudu või nende kombinatsiooniga.

Tee on hea ja liiklus pole liiga tihe. Seetõttu jääb autoroolis istudes aega mõtisklusteks Hiina tänapäeva üle. Nädalataguses blogis kirjutasin Pekingi ülikiirest arengust olümpiamängude eel, eile võrdlesin Gānsù provintsi koopaid kromanjoonlaste omadega, silme ees püsivad veel Lánzhōu kesklinna pilvelõhkujad... Jah, Hiina on kontrastide maa. Viibin siin riigis neljandat korda ning näen, et plahvatuslik areng ei seondu üksnes pealinna ja olümpiaeelse perioodiga. Siiditee tuuri raames ei satu me Shànghǎisse (上海), kuid juba 2 aastat tagasi sain omamoodi kultuurišoki nähes välgukiirusel kerkivaid pilvelõhkujaid ja 3−4 korruselisi liiklussõlmi, sõites lennujaamast linna maglev- ehk magnethõljukrongiga kiirusega 431 kilomeetrit tunnis, märgates teaduse-tehnika saavutusi. Hiinal on tohutu potentsiaal: palju maad ja loodusrikkusi. Ja peamine rikkus on muidugi rahvas, keda on palju ja kes vastandina Euroopale on suhteliselt noor. Puudust pole kvalifitseeritud ja odavast tööjõust, mis teeb Hiina kaubad ja hiinlastest spetsialistid maailmaturul konkurentsivõimeliseks. Mingi arusaamatu hiinlasliku tarkuse või kavalusega on osatud sisse pugeda ka paljude naabermaade, Aafrika ja isegi Okeaania majandusruumi, saades tööstuse arenguks vajalikke tooraineid. Aga Hiina valitsemissüsteem ja ideoloogia? Jah, see on tõepoolest endiselt punase varjundiga, teatud määral totalitaarne ning ei kavatse enda haardest vabastada kunagi allutatud väikerahvaid. Tulnuna endiset Nõukogude Liidust, ei tekita kõik see meis sooje tundeid. Ning ometi ütleb mingi kuues meel, et kombineerituna aastatuhandetevanuste traditsioonidega ning uus-sotsialistliku-kapitalistliku majandamisega peitub antud kontekstis just selles poolpunases riigikorras tohutu jõud ja potentsiaal. On selge, et varem või hiljem saab Hiinast maailma vägevaim riik, vähemalt majanduslikus mõttes. Maailma raskuspunkt on igatahes kaldumas meile harjumuspärastest keskustest nagu New York, London, Pariis, Berliin ja Moskva hoopis mujale. Planeedi Maa eluliselt tähtsate keskuste raskuskese on koondumas Aasiasse, piirkonda India-Hiina-Korea-Jaapan. Ja selle regiooni keskpunkt on mõistagi Hiina. Meie, eurooplased, ja eriti eestlased, kes me enamasti kulgeme marsruudil Tallinn-Tartu-Pärnu-Riia-Helsingi-Stokholm-Peterburi, kelle hommikukohvi kõrval lebavad laual Postimees või Eesti Ekspress, harvemini Helsingin Sanomat, ei pruugi eespoolnimetatud globaalseid muutusi märgata veel niipea. Ent seda ootamatum ja suurem šokk tabab meid millalgi hiljem.

Tänase päeva esimesel poolel oleme planeerinud külastada Kollase jõe kanjonis asuvaid Bǐnglíng Sì Tuhande Buddha koopaid, mis oma kunstiväärtuste poolest ei pidavat palju maha jääma kuulsatest Mògāo grottidest. Õhtuks oleme kavandanud jõuda Wǔwēisse. Asumegi teele, kuid kõik ei lähe esialgse plaani kohaselt. Selgub, et mu kodutöö marsruudi ettevalmistamisel pole vähemalt selle teelõigu osas hästi tehtud. Mingist allikast olin lugenud, et Lánzhōust Bǐnglíngi on 35 km, kaasasolev Gānsù provintsi vaatamisväärsusi kirjeldav brošüür väidab selleks distantsiks olevat 75, meie teejuht aga teatab äkitselt, et Bǐnglíngini on hoopis 200 km. Jõudnud linnast välja, peatame autod ning teeme maantee servas kiirkoosoleku. Kas 35, 75 või 200? Millised andmed on tõesed? Ei tea. Kui teejuhi enesekindlalt väljaöeldud number osutub paikapidavaks, ei jõua me kindlasti täna vaadata Bǐnglíng Sì koopaid ja seejärel sõita veel Wǔwēisse. Kindlam on loobuda Bǐnglíng Sìst, sest Tuhande Buddha koopaid jääb meie teele veelgi. Pealegi jõuame sel juhul ehk täna kaugemalegi kui Wǔwēisse, võib-olla näiteks Zhāngyèsse.

Gānsù provintsi lõunaosas märkab tähelepanelik silm Tiibeti lähedust: mägilastele omased näojooned, teatud mittehiinalik eripära majade arhitektuuris, teeäärne üksik tiibeti stiilis stūpa, ühes külas on teeviitadel ja siltidel suurte hiina kirjamärkide all koguni väikemad tiibeti tähed. Pole ka ime, sest tegemist on Tiibeti Amdo provintsi piirialaga.
Yongchangi ja Shāndāni vahelisel lõigul pöördub pilk ikka paremale, sest tee kulgeb paralleelselt Suure Hiina müüriga. Need pole aga Míng-dünastia aegsed uhked massiivsed müüri osad, mida oleme harjunud nägema turismireklaamides ja klantspiltidel ning mida olen varem külastanud Bādálǐngis ja Jīnshānlǐngis, tegemist on ühtede vanimate säilinud fragmentidega, mis pärinevad Hàn-dünastia perioodist.

Hilisel õhtutunnil jõuamegi lõpuks Zhāngyèsse (张掖). Otsustame, et hilisõhtusi pimedas sõitmisi peaksime edaspidi võimalusel vältima, sest see pole ohutu. Hiinas ei lülitata autotulesid sisse isegi hämaras, seda tehakse üksnes lauspimeduse saabudes. Ning liiga palju oleks loota jalakäijatelt ja jalgratturitelt helkurite kasutamist.
Zhāngyès avastame linnaosa, milliseid ei kohta XXI sajandi Hiinas enam tihti: traditsioonilised majad, poekesed, ehedad söögikohad, Buddha-tempel, traditsioonilistes rõivastes mehed ja naised. Võiks arvata, et oleme sattunud Hollywoodi, kus on parajasti käimas   Hiina-teemalise ajaloolise filmi võtted. Aga ei, kõik on ehtne.
Kui Pekingis, Shànghǎis, Hong-Kongis ja idaranniku suurlinnades on kuidagi võimalik hakkama saada inglise keelega, siis nüüdseks oleme jõudnud provintsi, kus aitavad üksnes need kümmekond häda sunnil selgeks õpitud hiinakeelset sõna, mida täiendab ilmekas kehakeel. Kui tõlki parasjagu käepärast pole, siis lausa nälga me ei jää, aga vähimatki vestlust kohalikega kahjuks arendada ei suuda. Õhtusöögi ajal avaldab David arvamust, et ta võib umbropsu näpuga menüüle osutades tellida endale vähemalt sama maitsva õhtusöögi kui need, kes kooliõpilasliku püüdlikkusega aina mǐ-fàn (hiina k 米饭, ‘keedetud riis’) ja shūcài (蔬菜, ‘aedviljad’) kordavad. David viipabki kõrtsmikule, avab menüü ning näitab rõhutatud enesekindlusega, et palun seda ja seda. Suur on aga üllatus, kui mõne aja pärast asetatakse Davidi ette kaks kaussi, neist ühes on lamba sisikond magushapus kastmes, teises hautatud pärasool, loodetavasti tühi. Esmakordselt kogu reisi jooksul ilmub Davidi näole no-see-on-nüüd-küll-jama ilme. Meil hakkab heast reisikaaslasest kahju ning annetame talle veidi mǐ-fàni.

* Siin ja edaspidi on kõrgused merepinnast toodud õhurõhul põhinevate altimeetrite näitude alusel, mistõttu võivad esineda mõnekümnemeetrised ebatäpsused.

T 11 sept: Zhāngyè – Jiǔquán – Jiāyùguān – Hiina müür – Yùmén – Ānxī – Dūnhuáng; 607 km; kõrgus merepinnast 1020–1690 m,  ilm vahelduv, 15–25 °C

Jiāyùguānis teeme mõnetunnise peatuse, et tutvuda sealse osaga Hiina müürist. Vanimad, Hàn-dünastia aegsed müüriosad on ehitatud peamiselt savisest pinnasest. Hiljem, Míng-dünastia ajal umbes 1372. aasta kandis rajati tellistest müüritised, kindlustused ja läbipääs. Kohanimi Jiāyùguān tulenebki just nimelt läbipääsust, tähendades sõna-sõnalt ‘suurepärane pääs orgu’. See on üks olulisemaid rajatisi kogu Hiina müüril, ja seda nii sõjalises kui Siiditee-kaubanduse mõttes, mistõttu on aeg-ajalt kasutatav nimetus “Esimene ja suurim läbipääs taevalaotuse all” täiesti asjakohane. On levinud legend, et Jiāyùguāni ehitusmeistrid olevat vajamineva materjali hulga sedavõrd täpselt välja rehkendanud, et ehitustööde lõppedes olevat üle jäänud vaid üks tellikivi.
Seoses Hiina müüriga kerkib ikka ja jälle esile mõte, et... Hiina suurte lähinaabrite India ja Jaapani kultuurist on läänemaailma üle võetud kümneid mõisteid, mida teab pea iga haritud inimene. Indiast näiteks nirvāṇaguru, yoga, maṇḍala, stūpamantra, tantra, rāja, rāgacurry jne; Jaapanist tsunamiharakiri, ikebana, sushi, kamikaze, karate, jūdō, haikusamurai, geisha, zen jne. Hiina maa, rahvas ja kultuur on eelnimetatutega võrrreldes kindlasti mitte väiksem, pigem suurem, kuid siit on läänemaailm tavakasutusse kandunud vaid mõned üksikud mõisted. Miks nii vähe? Kas on tegemist üksnes lingvistiliste põhjustega ja hääldusega seotud raskustega või on siin oma roll ka Hiina müüril, müüril nii materiaalses kui mentaalses mõttes?

Kui seni on loodus meie ümber olnud üsna roheline, siis nüüd märkame iga paaritunnise sõidu järel, et maastik muutub aina kõrbelisemaks ja liivasemaks. Siia ulatub Aasia suurima kõrbe Gobi edelaosa. Üldse kogu piirkonnas, Põhja-Hiinas ja Ida-Turkestanis on sademetehulk minimaalne, sest Himaalaja ahelik ja Tiibeti platoo on takistuseks India ookeanilt kanduvatele mussoonvihmadele. Kesksuvel küündivad siin termomeetrinäidud 40 soojapügalani ja kesktalvel võivad langeda umbes sama palju alla nulli, ka ööpäevaringsed temperatuurikõikumised on tohutud. September on Sise-Aasia kõrbetes viibimiseks hea aeg, pole enam liiga palav ega veel liiga külm.

Läbime Ānxī. See on oluline paik, siin hargnevad Siiditee lõuna- ehk talvetrass ja põhja- ehk suvetrass. Kuigi oleme põhimarsruudiks valinud põhjaharu, pöörame esialgu siiski vasakule, lõunaharule, et külastada selliseid paiku nagu Dūnhuáng ja Yùmén-guān. Teeolud on üllatavalt head, nii jõuamegi Dūnhuángi (敦煌) enne pimeduse saabumist.

K 12 sept: Mògāo koopad – Míngshā düünid; 54 km; ilm pilvitu, peamiselt tuulevaikne, 16−26 °C

ImagetextKunagi 1980ndatel õnnestus mul omandada üks hiinakeelne album Mògāo koobaste aaretest. Mõistmata küll keelt, olen selle mitu korda läbi “lugenud”, st vaadanud pilte, imetlenud freskosid ja skulptuure. Just varasemad, Põhja- ja Lääne-Wei perioodist pärit maalingud mõjusid eriti kaasaegsetena. Ei suutnud kuidagi uskuda, et nende loojateks on IV−VI sajandi tundmatud kunstnikud ja mungad. Selle kõige nägemine oma silmaga jäi paljude aastate unistuseks, mis nüüd lõpuks ometi on täitumas.

Mògāo grotid (hiina k 莫高窟) ehk Tuhande Buddha koopad − see on midagi väga erilist. Vaevalt eksisteerib maailmas suurejoonelisemat budistliku kunsti galeriid. Vaatamata maavärinatele, erosioonile ja inimeste destruktiivsele tegevusele on 492 koobastemplit suhteliselt hästi säilinud. Umbes 45 000 m² freskosid ja üle 2000 värvitud skulptuuri! Eriti väärtuslik oli Mògāo raamatukogu, mis sisaldas 50 000 budistlikku teksti ja ajaloolist dokumenti paljudes keeltes: hiina, sanskriti, tiibeti, uiguuri, lisaks mitmetes väiksemates keeltes ja dialektides (hotani, šaka, kutša, tohhaari). Siit ei puudunud ka konfutsianistlikud, daoistlikud ja nestoriaanlikud teosed. Mògāo leidude hulgas on ka üks iseäranis eriline tekstide kogumik (pärineb ajavahemikust 635 − ca 1000), millele antud pealkiri “Jeesuse kadunud sūtrad” kõlab kurioosumina. Ega sisu pealkirjale alla ei jää: siin on juttu küll karmast, küll ümbersündidest, lisaks kristlik-evangeelsele ja apologeetlikule aluspõhjale on uurijad täheldanud “Jeesuse sūtrates” mõjusid budismist, daoismist, hinduismist ja džainismist.
Ka hilisem religioonide kokkupuude, kooseksisteerimine ja sallivus on hämmastav. Teatavasti vallutasid XIII sajandil Dūnhuángi mongolid. Mongolite valitseja Hubilai-khaan − nagu tema ema Sorghaghtani Bekigi − oli tuntud oma ususallivuse poolest. Mongolid praktiseerisid tengrismi ja muid šamanismi vorme, Hubilai-khaan väljendas Marco Polole oma huvi kristluse vastu, nestoriaani vaimulikud teenisid õukonnas, islami mošeed olid au sees, Hubilai-khaan toetas nii daoismi kui budismi, eriti tiibeti sakya koolkonda. Kõlab üpriski uskumatult, eks ole. 
Siinsed kultuuriväärtused oma hulga, mastaabi, haarde ja sügavusega on jalustrabavad. Kogu see rikkus on loodud umbes 1000 aasta jooksul, IV−XIV sajandini. Ei tahaks jätta mainimata fakti, et ungari-briti arheoloog Sir Aurel Stein ostis osa neist aaretest 130 (!) Inglise naela eest ning viis endaga kaasa 24 kastitäit tekste ja 5 kasti kunstiväärtusi. Tema leidude hulgas on ka “Teemant-sūtra” hiinakeelne versioon, mida on dateeritud aastaga 868 ning on seega suure tõenäosusega osutunud maailma kõige vanemaks tervikuna säilinud trükitud raamatuks üldse.
Pärast Aurel Steini saabusid Paul Pelliot ja Sergei Oldenburg, samuti meelitasid aarded kohale hulganisti röövleid. Õnneks ei suudetud kõike kaasa viia.
Umbes kolme- või neljatunnise viibimise järel koobastemplites saabub seisund, mil informatsiooni vastuvõtuvõime näib olevat lõppenud. Kõik on küll väga huvitav, aga seda on lihtsalt liiga palju. Mògāost lahkudes valitseb peas paras segadus. Meeles on vaid üksikud fragmendid nähtust: illustratsioonid Buddha eelmiste elude kirjeldustele, lendavad taevased muusikud ja tantsijannad, Buddha võitlus saatanliku Māraga, Buddha lahkumine nirvaanasse, pildid Buddha-Amitābha lääne-paradiisist, Mañjuśrī ja mitmed muud bodhisattvad, chán-budismi õpetuste edasikandja Mahākāśyapa... Ajastud, koolkonnad, võõrad mõjud − see kõik on liiga raskesti hoomatav. Hinge jääb kripeldama, et parajasti on suletud ja seetõttu jäävad nägemata koopad hilisemast, mongolite Yuán-dünastia perioodist, mil piirkonnas oli valitsevaks tiibeti budism.

Päeva teisel poolel üürime kaamelid (pildil ülal), kellega kulgeme mööda Míngshā nn laulvaid liivadüüne kuni Poolkuu järveni. Laulvaid? Jah, tuulise ilmaga pidavat õhuvool kokkupuutel liivaga tekitama kõrvulukustavat heli, mida meil kahjuks ei õnnestu kogeda. Aga düünid on igatahes võimsad, ülevad, maalilised − midagi sarnast olen varem näinud vaid Namiibia ja Jeemeni kõrbetes. Kahju, et päike on veel üsna kõrgel. Kujutan ette, millised võivad siin olla päikesetõusud ja -loojangud, mil düüniharjadest tekkivad pikad varjud värvivad maastiku eri tumedusastmega ning intensiivsusega kollaseks, oranžiks, punaseks, beežiks, pruuniks, halliks...

Hilisõhtul teeme jalutuskäigu läbi Dūnhuángi südalinnas paikneva tänavaturu. Uudistame pakutavaid kaupu, võrratult põnevam tundub olevat toidu pool. Kuna oleme minemas õhtusöögile, piirdume turul vaid meega röstitud kastanite maitsmisega. Õhtusöögipaigaks valime vabaõhurestorani, mis asub pea jalgpalliväljaku suuruses siseõues. Toiduks pakutakse mitmesuguseid toorsalateid, kergelt hautatud aedvilja, musti seeni magushapus kastmes ja eesliliha.
Vägisi kipub pähe mõte, et kui Hannaliisa Uusma, Leslie Da Bass ja ansambel HU? tegutseksid siinkandis, peaksid nad küll millegi muuga lagedale tulema, sest “Depressiivsed Hiina väikelinnad” siin ei toimiks. Vähemalt seninähtu põhjal tundub nii.

N 13 sept: Dūnhuáng – Yùmén-guān – Lup Nuri “deemonlik linn” – Dūnhuáng; 369 km; kõrgus merepinnast 820–1080 m, ilm täiesti pilvitu, lagedal kõrbeliival tuuline, 16–30 °C

Head Uust Aastat võime soovida kõigile neile, kes peavad ajaarvestust heebrea ehk juudi kalendri järgi ning kellele Rosh Hashanah on oluline püha. Nende jaoks algas aasta 5768, meie jätkame aastas 2007.

Dūnhuángist (敦煌) välja sõites paistavad teelt kõrged liivaluited ja selle taga Altun-shani (uiguuri k Altun-tag) ahelik, mille 5798 ja 5400 m kõrgused lumised-jäised tipud säravad hommikupäikeses. Kuigi teede kvaliteet on Hiinas üldiselt hea, muutub Yùmén-guāni (玉門關) viiv asfalttee ikka auklikumaks ja auklikumaks. Otsustame viimaks teelt lahkuda ja sõita mööda Gashun Gobi kõrbeliiva. See tekitab küll tohutuid tolmupilvi, mistõttu peame õhtul autosid pesema, kuid on siiski märksa sujuvam ja autode tervisele vähem ohtlik.

ImagetextTeest veidi eemal silmame üht hütti. Arvates, et sedavõrd inimtühjas paigas võiks ainuüksi teise inimolendi nägemine igaühele rõõmu valmistada, otsustame hütiomanikule külla minna või vähemalt Nǐ hǎo (hiina k ‘tere’) öelda. Selgub, et tegemist on lambakasvatajaga, kümnepealise karja omanikuga. Esmamulje põhjal tundub, et meie ootamatu saabumine teda ei kurvasta. Peremees näitab lahkelt oma tagasihoidlikku onni, samuti pakub võimalust teha paar tiiru oma isikliku transpordivahendiga. Võru-Jaanus ja Tiina ei suuda pakkumisest loobuda, sest ega’s iga päev eesli seljas ratsutada saa. Lahkudes kingime lahkele võõrustajale Siiditee Tuur 2007 logoga särgi ja jätkame teekonda.

Pärast kolmetunnist sõitu jõuame tõelise loodusimeni, Lop Nuri ehk Lop Nori (hiina k 罗布泊, Luóbù-pō) “deemonlikku linna”, iseäralike vee ja tuuleerosiooni poolt tekitatud müstiliste pinnavormideni, mida kohalikud nimetavad yadaniks (‘kalju’) ja mida on sõnades pea võimatu kirjeldada. Jalutame yadanite (pildil ülal) vahel, iga järgmine on eelmisest erinev, tahaks pildistada nii seda siin kui järgmist ja siis veel järgmist... Aga Gashun Gobi ja Lop Nuri piirkond ei ole maailmas tuntuks saanud mitte nende eriliste pinnavormide tõttu − palju enam on kõneainet tekitanud Baktria ulukkaamelid ja looduskaitsjate valjuhäälsed kaitseaktsioonid. Nendestsamadest Baktria kaamelitest ilmus mõne aasta eest ka eesti keeles raamat pealkirjaga “Tatarimaa kadunud kaamelid”. Ja millega siis looduskaitsjad rahul pole? Protesteeritakse Hiina maapealsete tuumakatsetuste vastu. Just Lop Nuri piirkonnas, siit mitte kaugel loodes asub tohutul maa-alal raketi- ja tuumakatsetuste polügoon, kus alates 1949. aastast on toimunud 45 maapealset tuumakatsetust. Mõned kaamelid näivad olevat igatahes endiselt täies elujõus. Kuigi ringiliikuvatel kahe küüru, karvase kaela ja lühikesevõitu jalgadega isenditel pole kaelas rippumas ladinakeelset silti kirjaga “Camelus bactrianus ferus”, oleme üsna üksmeelsel arvamusel, et tegemist võib olla just nimelt selle haruldase metsiku kaameliliigiga. Rohkem kui kaameleid näib siin olevat sisalikke, kuid neid on võimalik märgata vaid väikeselt distantsilt, sest nende kehavärv langeb peaaegu kokku liiva- ja savikarva pinnasega.
Tagasiteel Dūnhuángi ei suuda me peatumata mööduda lagedast väljast, kus muidu igati tavaline liivakõrb on kaetud päikese käes sätendava valge kristalse kihiga. Uudishimu sunnib kristalle maitsma. Jah, see on sool, kõige harilikum keedusool!

Aga ikka peab sattuma ka tilk tõrva meepotti. Vahepeal oli keegi tutvunud Tiina ja minu sülearvutite sisuga. Raivo kuulis äkitselt sulguva ukse pauku, nägi üht univormis naist meie tubade läheduses ning tabas tema näol kohkumist varjata püüdva ilme. Ehk mõni toakoristaja käis rahuldamas oma IT-alast uudishimu? Ei, pigem... Jätkem siiski esialgu välja ütlemata ennatlikud mõtteavaldused. Kerge vaevaga taastame paigastläinud settingud. Kuid kas kopeeriti meie arvutite kõvaketasetel olevad failid ja / või kas installeeriti arvutitesse spyware programm, seda me tuvastada ei oska.

Mõni rida eespool kirjutasin Lop Nuri tuumakatsetustest. On põhjust jätkata samal teemal, sest meieni jõuavad kahepäevase hilinemisega uudised Venemaalt. Üleeile oli USAs leinapäev − September 11, 9 aastat möödus päevast, mil leidsid aset al-Qaeda dirigeeritud suitsiidirünnakud World Trade Centerile ja Pentagonile. Usutavasti ühines sel päeval ameeriklaste leinaga suur osa tsiviliseeritud maailmast, kuid mitte kõik. On raske uskuda, et täiesti juhuslikult langes üleeilsele päevale, just nimelt 11. septembrile venelaste korraldatud maailma seni võimsaima vaakumpommi ehk nn “kõikide pommide isa” (Папа всех бомб) katsetus. See oli ilmselge jõudemonstratsioon ning koha kättenäitamine ameeriklaste “kõikide pommide emale” (Mother of All Bombs).

R 14 sept: Dūnhuáng – Hóngliǔ-yuán – sisenemine Ida-Turkestani – Hāmì (Qumul); 430 km; kõrgus merepinnast 795−1840 m, ilm päikesepaisteline, 20–35 °C

Teel Dūnhuángist Hāmìsse hakkab hiinalikkus olustikus vähenema. Väljudes Gānsù provintsist siseneme ühtlasi islamimaailma ja aastasse 1428. Teatavasti erineb muslimite ajaarvestus läänemaailma omast ja just eile algas 1428. aasta 9. kuu ramaḍān, mis on ühtlasi püha ning paastukuu. Tõsiusklik muslim ei söö ega joo ramaḍāni vältel päikesetõusust loojanguni.

Järjest enam ilmnevad Sise- ja Kesk-Aasia mõjud. Juba näeme esimesi jurtasid. Lisaks hiinakeelsetele teeviitadele ja reklaamidele ilmuvad paralleelselt ka uiguurikeelsed, kirjutatuna araabia kirjas*. Kuigi valdav osa teeäärsest maastikust on viljatu kõrb või mägismaa, jäävad silma mitmed viinamarjaistandused. Melonisaak on selles piirkonnas juba koristatud, tee ääres on müügiks välja pandud virnade kaupa Hāmì meloneid, mis on siinkandi hinnatumaid melonisorte. Enne Hāmìt paistab teest paremal lumiste tippudega ahelik ja selle kõrgeim, 4925-meetrine tipp.

Meiega samas hotellis peatub reisiseltskond Malaisiast, kes projekti “Silk Road − Tibet Adventure” raames on läbimas Siiditee Hiina ja Pakistani osa, tehes vahepeal sissepõike Tiibetisse.

Tänane lisandus tuuri kodukale on tagasihoidlik, pole võimalust pikemalt kirjutada. Kui nähtu vahepeal ei unune ja kui homme-ülehomme on enam aega, püüan tänast üsna huvitavat teekonda põhjalikumalt kirjeldada.**

* Algselt kasutati uiguuri tekstide kirjapanekul sogdi kirja eeskujul loodud ruunivormilist vana-turgi tähestikku, mida küll erinevalt sogdi kirjast kirjutati vertikaalselt vasakult paremale. Hiljem, XVI sajandil võeti kasutusele araabia kiri, õigemini selle erikuju chagatai. XX sajandil kasutati kirillitsat ja ladina tähestikku. Viimane polnud kuigi populaarne ning aastal 1987 tunnistati araabia kiri taas ametlikuks.

** Nagu näha, jäigi see vaid sooviks, mis uppus järgnevate päevade rohketesse muljetesse ja tegemistesse.

L 15 sept: Hāmì – Shànshàn (Pichan) – Bizakliki Tuhande Buddha koopad – Leegitsevad mäed – Turfan (Turpan); 417 km

Hommikust sööme kohalikus muslimite restoranis, mille menüü erineb tavalisest hiina köögist vaid sealiha puudumise võrra.

SilkRoadChinaCemeteryEndiselt on tee ääres viinamarjaistandused ning rohkesti kuivateid, kus valmivad eriti magusad seemneteta rosinad. Viinamarjad ja rosinad on ahvatlevad, aga nende pesemisvõimalused puuduvad. Kes julgeb, see sööb. Isegi muidu igatpidi ontlik doktor Karu (st Inga) unustab igasugused hügieeninõuded ja pistab poolkuivanud rosinaid kahe suupoolega.

Põikame sisse kahele matmispaigale. Esimesel on hauakääbasteks umbes 4-meetrise läbimõõduga 2 m kõrgused punastest tellistest koonilise kujuga kuhilad (pildil vasakul). Midagi sarnast pole me varem juhtunud nägema ei Hiinas ega ka mujal. Tegemist olevat huide kalmistuga ja surnud maetakse siia tuhastamata. Mõne hauakääpa ees on araabia või hiina kirjamärkidega raidkirjad, tulease, viirukid, annetatud toit. Kuigi islami ranged ettekirjutused ju keelavad alkoholipruukimist, on ühele teise ilma asukale annetusena toodud pudel riisiviina. Tähelepanu äratavad kahe kuhila otsa asetatud ristid. Tekib küsimus: kas tõesti kaunistab rist muslimi hauda või on muslimite surnuaiale maetud mõni kristlane? Teine matmispaik mõnikümmend kilomeetrit eemal on aga hoopis teistsugune, sarnanedes varem nähtutele: lagedal väljal on hulk savisest ja liivasest pinnasest valmistatud hauakääpaid, mõnda neist ehib poolkuu. Meeste ja naiste viimsed peatuspaigad on eristatavad välise kuju järgi: esimesed on ümara, teised kolmnurkse ristlõikega. Väheste, arvatavasti jõukamate perede hauad asuvad omakorda kupliga mausoleumilaadses ehitises.
SilkRoadUyghurMusician350Külastame Bizakliki Tuhande Buddha koopaid. Usundiloo seisukohast on need huvipakkuvad, sest lisaks budistlikule temaatikale on freskodel kujutatud isegi nestoriaanlikke preestreid. Ent peale Lóngméni ja Mògāo suurejooneliste grottide nägemist ei avalda need enam erilist muljet, budakujud on ära viidud, suur osa freskosid hävinud. Palju enam erutab meeli koobaste juurde äkitselt ilmuv dap-trummiga tütarlaps ning eakas lonkav rawapi-mängija (pildil vasakul), kes oma 7-keelse näppepilliga paneb elu sisse nii külaelanikele kui ka meile. Pärast paari instrumentaallugu esitab ta mõned laulud, saates end samal pillil. Ühes neius, kes on seni kõike rahulikult pealt vaadanud, vallandub tantsukirg. Esialgu üsnagi vaoshoitult ja sulniste liigutustega demonstreerib ta meile uiguuri rahvatantsu, ent satub järjest enam ja enam hoogu, tõmmates hiljem tantsuringi ka ühe külamehe ja Tiina.

Teest paremal paistab läbi pilvede “Taevamägede” idaossa kuuluv Bogda-shan. Selle kõrgemad tipud jäävad kas liiga kaugele või pilvede varju, ent aeg-ajalt avaneb siiski vaade pisut madalamatele, 3234- ja 4388-meetristele lumistele tippudele.
Ilm on äärmiselt muutlik, umbes tunni jooksul langeb temperatuur 24-lt 8 kraadini, järgmise tunni või kahega tõuseb aga 33-ni. Temperatuuri muutustega, eriti langusega kaasneb tugev tuul, aeg-ajalt vihm ja hiljem ka liivatorm. Autode katusebokside kinnitused ei pea tuulele vastu ja neid tuleb teel mitmel korral kinnitada. Meieni jõuavad kuuldused, et eile sulges politsei tugeva tuule tõttu liikluseks tee. Täna on igatahes tee avatud. Otsekui hoiatusmärgid kargavad silma tuulega kummulipaiskunud veoautod. Igaks juhuks vähendame sõidukiirust, et vältida mõne ootamatu iili meelevalda sattumist ja teelt kõrvalekaldumist.

Lõpuks jõuame Turfanisse (kohalike häälduses kostab linna nimi meie kõrvadele hiinapäraselt umbes nagu “tulufan”). Nikolai Roerich on selle linna kohta oma ekspeditsioonipäevikus kirjutanud: “Skorpionid, tarantlid, maa-alused niisutuskanalid ja talumatu palavus, millega isegi kohalikud elanikud ei suuda kahte miiligi käia. Peale suurepäraste mälestiste, peale Maailma Ema, andsid need paigad meile terve rea legende...” Jääb üle vaid õnne tänada, et satume Turfanisse soodsamal aastaajal kui Roerichite ekspeditsioon. Numbrilisi näitajaid piirkonna äärmuslikust kontinentaalsest kliimast loeme vaid internetist: kõrgeim ja madalaim mõõdetud temperatuur vastavalt +55 ja −38, aasta keskmine sademetehulk ainult 20 (!) mm.

Grupis ilmnevad mõned kergemad tervisehäired, kel köha-nohu, kel kõhuhädad. Viimastest ei pääse isegi mina, “plekkmagu”, kes ma olen selle austava tiitli oma varasematelt reisikaaslastelt välja teeninud just tänu kõiketaluvale kõhule. Kui köha ja nohu põhjustajana võime kahtlustada autode kliimaseadmeid ja suuri temperatuurikõikumisi, siis kõhuhädades on küllap süüdi viinamarjad ja rosinad.

Õhtul külastab enamik meist Turfani Muqamiteatri etendust. Teatri nimi võib viia segadusse, sest erinevalt araabia traditsioonist ei tähenda muqam uiguuri muusikas improvisatsiooni aluseks olevat meloodiamudelit, vaid hoopis ulatuslikku süidi-laadset kompositsiooni, mis sisaldab laule, poeesiat, tantse ja instrumentaalseid vahemänge. Uiguuri traditsiooniline muusika ja tantsud on atraktiivsed ning huvitavad, esitus professionaalne. Laval on 4 tantsijat, 2 eeslauljat ehk muqamchid, 2-keelne näppepill dutar, 5-keelne tämbür, rawap-lauto, chang-tsimbel, sunay-oboe, dap-raamtrumm ja naghra-komplekt. Sellest kõigest inspireerituna tekib idee kutsuda mõni uiguuri muqami-grupp ka järgmisele Oriendi festivalile.

P 16 sept: Turfan – Gāochāngi linna varemed – Karezi kaevud – Turfan; 175 km; päikesetõus 7:44, loojang 20:11, ilm päikesepaisteline, soojem septembri keskpaiga keskmisest, 24−31 °C

Laskumata detailidesse − tänane öö polnud just kõige rahulikum. Kõhuhädad jätkuvad. Tohter Inga hoiab ravimikastikest käeulatuses, et jagada soovijatele Imodiumi kapsleid, vältimaks teel liigsagedasi metsapeatusi või asjakohasemalt väljendudes kõrbepeatusi. Tervise teema muutub enam ja enam aktuaalseks. SILK 3 meeskond on ametis keeleuuenduste juurutamisega ja peagi ilmub grupi meditsiinileksikasse termin pasanteeria, mille etümoloogias ugri-kreeka algupära märkamiseks ei pea tingimata olema morfoloogiaprofessor. Nali naljaks, kuid tekib kahtlus, kas tegemist on lihtsalt toidumürgitusega või hoopis ebameeldivamaga, nakkuslikult omandatud düsenteeriaga.*

Midagi huvitavamat... Külastame Gāochāngi (Qara-hoja) linna varemeid, Táng-dünastia (618−907) aegseid matmispaiku koos vaatamiseks väljapandud kuivatatud surnukehadega, Karezi iidset veevärgisüsteemi, samuti vaatleme Leegitsevaid mägesid ehk Kiziltagi (‘punased mäed’). Karezis mängib üks uiguuri rahvariietes noormees meile pikakaelalisel viiekeelsel tämbüril paar viisi. Ta mängutase pole kuigi kõrge, aga muusikalise vajakajäämise kompenseerivad eredavärviline kostüüm ja innukas esinemine.
Me ei kiirusta kuhugi, võtame endale küllaldaselt aega uiguuride külaeluga tutvumiseks. Ühes teeäärses külakeses püüab Aivo videolindile salvestada niitnuudlite valmistamist ja nan-leiva küpsetamist, astudes samal ajal kogemata tundur-ahju tuleasemesse ja tekitades sellega jalale teravat valu esilekutsuva põletushaava. Assa raks! Jalg on täitsa punane. Vahepeal tunduski juba, et meie elukutseline arst Inga pole leidnud piisavalt rakendust − nüüd on tal põhjus lisaks Imodiumile esmaabikasti põhjast välja kaevata ka salvid, valuvaigistid ja sidemed.
SilkRoadUyghurTuppa350Päeva teisel poolel sõidame linnast välja ja püüame leida Turfani lähedal asuvat Aydingköli, järve, mis asub Surnumere järel sügavuselt maailma teises või kolmandas nõos 155 m allpool merepinda. See üritus meil kahjuks ebaõnnestub. Umbes pooleteisetunnise sihituna paistva otsimise järel loobume, sest külavaheteedel juhatatakse meid kord ühele, kord teisele poole, kord öeldakse järv asuvat poole sõidutunni kaugusel, siis jällegi 2 tunni kaugusel. Üldiselt on meil olnud hiinlasest tõlgist-teejuhist palju abi, aga uiguuri külades enamasti hiina keelt ei mõisteta või ei taheta mõista. Mõnikord koguni tundub, et kohalik tervitus ässalamu äläykum ja meie umbes kümnekonnast sõnast koosnev uiguurikeelne sõnavara täiendatuna kehakeelega aitab rohkem. Tiina toob tabava võrdluse: kui 20 aastat tagasi oleks üks Moskva giid tulnud välismaalaste grupiga Võru äärelinna ja vene keeles küsinud teed Vastseliina piiskopilinnuse juurde, siis tulemus oleks võinud kujuneda üpriski sarnaseks. Niisiis jõuame Turfani alamikus nivooni 120 m allpool merepinda ja katkestame otsingud. Ekslemiseks kulutatud aega ja autokütust ei tule siiski lugeda tarbetult kaotsiläinuks, sest me satume oma eksirännakutel sellisesse eksootilisse Kapa-Kohilasse, kuhu vaevalt ühel eurooplasel muidu asja võiks olla.
Õhtust sööme tüüpilises uiguuri söögikohas, kus laudade asemel on lavatsid nagu Kesk-Aasiale omane. Kui välja jätta mõned erandid, siis üldiselt võiks öelda, et mida kaugemale läände, seda enam väheneb nii olustikus kui ka toidukultuuris Hiina mõju, eriti väljaspool linnu. Riisi on toidulaualt välja tõrjunud nan, tundur-ahjus küpsetatud valge leib. Pea kõik kannavad peas tikanditega kaunistatud tuppat, peakatet, mida enamik eestlasi teab ilmselt tübeteika (pildil ülal) nime all. On omamoodi loogiline, ent siiski üllatav, et Uiguuria − maa, rahvas, kultuur, olustik − sarnaneb sedavõrd endise Nõukogude Liidu Kesk-Aasia osale, eriti Usbekistanile. See võrdlus tugineb küll 1980ndate aastate Kesk-Aasia kogemusele, ent peab eeldatavalt paika ka praegu.

* Hiljem selgub, et meie kahtlused pole alusetud. Ühel siiditeelisel, kes lendab Islamabadist tagasi koju, tuvastatakse Eestis tõepoolest šigelloos ja ta vajab koguni lühiajalist haiglaravi.

E 17 sept: Turfan – Ürümqi; 189 km; ilm vahelduvalt pilves, sademeteta, 20−28 °C

Enne väljasõitu Ürümqisse (uiguuri k ئۈرۈمچی) teeme lühivisiidi Emini minareti elik Sugongi pagoodi juurde, käime ka selle juurde kuuluvas mošees. See on tegutsev pühakoda ja samas muudetud turismiatraktsiooniks: siia müüakse pileteid, sissekäigu juures paiknevad suveniiride müügiletid, taustaks kõlab tiibeti meloodiakäänul ja kaastunde-bohisattva mantral põhinev Hiinas hetkel ülipopulaarne budistlik šlaager, palvetamisruumi võivad siseneda isegi naised lühikestes pükstes, paksude persete välkudes. Mida arvavad kõigest sellest tõsiusklikud muslimid, võime vaid oletada. Kui prohvet Muḥammad oleks elanud XXI sajandil...

Tee Turfanist Ürümqisse on väga hea, siin võiksime liikuda väga kiiresti, kuid järgime siiski Toyota Balticu soovitust mitte sõita uute autodega kiiremini kui 140 km/h. Maantee kulgeb üle Tjan-šani aheliku madalama osa, tõustes mitte kõrgemale kui 1250 m merepinnast.

Eespool ütlesin, et mida kaugemale läände, seda vähem on märgata han-hiina mõjusid. Loomulikult ei käi see tööstuslinnade ja Xīnjiāngi provintsi pealinna Ürümqi kohta, sest suurema osa nende elanikest moodustavad just han-hiinlased. Ürümqi keskele on kerkimas tõeline city mitmekümnekorruseliste majadega. Uusehitised on kvaliteetsed ja näevad head välja, ent 1960.–1970. aastatest pärit 5-korruselised paneelelamud pole kuigi kadestamisväärsed ning tunduvad meile kui soveti-taustaga reisijatele kuidagi tuttavad.

Linna peatänavate firmade ja kaupluste nimed on sageli ka venekeelsed või dubleeritud kirillitsas. Meie hotelli läheduses asuvad Ресторан чая с молоком “Западная Область”, Алтын Тау Шайханасы, Нефтяное оборудование, Авиакомпания “Сибирь”, Кухонное и холодильное оборудование “Жуйсинь” jne. Pole ka ime, sest suhetel Venemaaga on pikk ajalugu. Juba ammustest aegadest on ümberkaudsetes külades elanud Kerženetsi päritolu staroverid. XVIII−XIX sajandil aktiveerus Venemaa imperialistlik huvi haarata Ida-Turkestan oma mõjusfääri. Revolutsiooni järel tulid siia kodusõja eest pakku kasakad ja Kaasani tatarlased. Taas tihenesid sidemed Nõukogude Liidu ja Hiina RV sõbralike suhete perioodil. Ja lõpuks, uut laadi majanduskontaktid Venemaaga on tekkinud viimase kümnekonna aasta jooksul. Muide, teatud määral on vene-uiguuri ammuste sidemete tõestuseks ka paljud vene keele kaudu uiguuri keelde imbunud laensõnad: karwat (voodi), tok (elekter), talun (tšekk), adiyal (tekk), mashina (auto), binzin (bensiin) jne. Aivo teeb katset kaupluses vene keelega hakkama saada. See siiski ebaõnnestub − müüja vaatab kohkunud näoga Aivole otsa ja tema suust ei tule vastuseks ühtki sõna, ei vene, uiguuri ega hiina keeles.

Soovist luua võrdlevat sidet Siiditee Tuur 2007 ja varasemate ekspeditsioonide vahel, võrdlevat sidet tänapäeva ja kaheksa aastakümne taguse aja vahel, ei suuda ma siinkohal loobuda Nikolai Roerichi päeviku “Aasia süda” tsiteerimisest: “Ürümqi on Xīnjiāngi pealinn ja hirmsa Yang Zengxini elupaik... Yang Zengxini valitsemisviise ei tohiks ajaloo kurioosumite hulgas unustada. /.../ Tal on magistrikraad. Meie juuresolekul karistas filosoofiamagister kohalikku jumalat vihmata jäämise pärast. Veejumalat peksti vitstega, kuid see oli tõrges ega andnud vihma. Siis raiuti tal käed ja jalad maha ja uputati jõkke. Tema asemel ülendati jumala seisusesse kohalik kurat. Ka hukkamisviise näib filosoofiamagister hästi tundvat. /.../ Nimelt, süüdimõistetul tõmmatakse silmakoobastest läbi jõhv ja hakatakse seestpoolt ninajuurt saagima. /.../ Mööda Ürümqi tänavaid käivad valju trummipõrina ja lugematute eredate lippudega mingid räbaldunud jõugud... see on Yáng Zēngxīni sõjavägi. Armee suurust arvutatakse mütside arvu järgi, seepärast on teivaste otsa pandud hulk harilikke ja nokkmütse. /.../ Veel üks asjaolu hämmastas meid igal pool Xīnjiāngis, see oli inimeste avalik ostmine ja müümine − nii laste kui täiskasvanute. Juba Hotanis soovitati meile teenijaskonna palkamise asemel osta mõned teenrid ja tüdrukud, see olevat parem ja odavam. Tubli tüdruku võib osta 25 sari eest, mis on vähem kui 20 dollarit, tallipoisi võib saada 30 sari eest, lapsed on päris odavad − kahest viie sarini. /.../ Lisaks tohutu hukatuslik oopiumisuitsetamine.” Jah, ajad on muutunud, meile igatahes tublisid tüdrukuid ega tallipoisse müügiks ei pakutud või ei sattunud me lihtsalt õigele bazaarile.
Meie teekond Ida-Turkestanis kattub paljuski Roerichite ekspeditsiooni marsruudiga (suuremas osas küll vastupidises suunas), mistõttu pole välistatud, et ka edaspidi tuleb ette viitamisi “Aasia südamele”. Muide, väga huvitav on paralleelselt lugeda isa ja poja − Nikolai Konstantinovitši ja Juri (Yuri) Nikoljaevitši − kirjapanekuid. Ei tahaks reisiblogi liialt arvukate tsitaatidega koormata, ent akadeemikust-orientalistist poja nägemused ja kirjeldused erinevad kunstnikust-müstikust isa omadest sedavõrd, et kohati tekib tunne nagu nad oleksid mööda Sise-Aasia radu kulgenud paralleelmaailmades.

Tundub endalegi üsna uskumatuna, kui hästi oleme suutnud oma esialgset reisiplaani järgida. Hetkeseisuga oleme koguni ühe päeva võrra graafikust ees. See lisab teatud kindlustunnet, sest kes teab − võimalik, et edaspidi vajame lisaaega mingite ettenägematute probleemide lahendamiseks.
Hilisõhtuse lennuga peavad Pekingist Ürümqisse jõudma Priit ja Kaido, meie kaks uut reisikaaslast, kellega juba homme jätkame rännakut Siiditeel lääne suunas. Aga just praegu saabub teade, et nende lend hilineb.

* Ю. Н. Рерих, По тропам Срединной Азии, Самара, 1994

T 18 sept: Ürümqi – Tjan-šani mäed – Bosteni järv – Yānqí – Korla; 477 km; ilm pilvitu, 17−30 °C, Karasahri ja Korla piirkonnas sudu, nähtavus ka väljaspool linnu alla 1000 m

Tänase kuupäeva esimestel öötundidel jõuavad Priit ja Kaido pikast sõidust väsinuna lõpuks kohale, et liituda reisiseltskonnaga. Hommikul, öelnud uutele siiditeelistele tere, on aeg öelda Kaido elukaaslasele Ingale head aega. Tema jaoks tähistab käesolev hetk Siiditee Tuur 2007 lõppu ja juba paari päeva pärast naaseb ta Shànghǎi kaudu Eestisse, kus ootavad ees töö ja muud kohustused. On kuidagi kahju hüvasti jätta, oli ju Inga äärmiselt meeldiv reisikaaslane. Pealegi, teades tema mägedekirge, võime vaid oletada, kuivõrd raske on tal meist lahkuda enne Tiibetit ja Karakorumit. Heasoovlikud kallistused ja traditsioonilised põsemusid... Soovime Ingale õnnelikku kojujõudmist.

Esialgset marsruuti visandades olime Ürümqis kavatsenud veeta veel ühe päeva, kuid nii nagu mitmed teisedki muutused meie reisiplaanis, sai ka Ürümqi-päeva mahatõmbamine teoks tänu ühele kohtumisele. Nimelt viibis mõni aeg tagasi seoses loengutega 5 päeva Tallinnas üks tänapäeva hinnatumaid budolooge dr Alex Berzin. Varjamata omakasupüüdlikkust, st lootes saada asjalikke nõuandeid kavandatavaks Siiditee tuuriks, pakkusin talle võimalust peatuda hotelli asemel mu ateljee-stuudios. Kellelt siis veel küsida infot Siiditee kohta kui mitte mehelt, kes on elanud 29 aastat Aasias; kes on olnud tiibeti-inglise tõlgiks dalai-laamale; kes on teaduskraadi omandanud sanskriti ja hiina keele alal; kes on pühendunud budismi praktikatele ja filosoofiale; kes peab loenguid Tiibeti ja Mongoolia ajaloost; keda huvitavad budismi ja islami suhted; kelle monograafiate, tõlgete ja artiklite nimekiri võtab enda alla lehekülgi. Ja niisiis, pikkade õhtuste vestluste tulemusena muutusid nii mõnedki detailid Siiditee tuuri plaanis. Näiteks üks tema soovitusi oli, et kui vähegi aega jätkub, tuleks kindlasti minna Hotanisse. Eks näis − kui suudame graafikus püsida, siis läheme. Teine soovitus oli, et Ürümqi peale pole mõtet üldse aega kulutada, igatahes pole mõistlik siia jääda kaheks ööks. Huvi linna vastu ei kergitanud ka hiljuti loetud “Šambhala saladus”*, kus on öeldud: “Ent üldiselt oli Ürümqi kohutav kolgas. Tolmune kõle linn, kus arvukad hiinlastest kerjused toitusid lahjade koerte ligast ja müütasid omaenda lapsi. Ajuti kandis must tuul ümberkaudsete kõrbete sügavusest linna halli, tuhka meenutavat liiva”. Talitamegi Alex Berzini nõuande ja loetust saadud emotsiooni järgi ning jätkame teekonda.
Päevaplaaniks on kavandatud sõit üle Tjan-šani (hiina k 天山, ‘taevamäed’) aheliku idaosa Hòuxiá, Balguntay ja Héjìngi kaudu Korlasse, teekonna kogupikkuseks on arvestatud umbes 350 km. Ürümqist välja sõites tekib ühel teeristil kõhklus ja meie teejuht küsib teed kohalikelt autojuhtidelt. Sõidamegi autojuhtide ja teejuhi näpunäidete kohaselt. Mõnekümne kilomeetri järel märkan, et kaart ja tegelikkus ei lange kokku, ning jõuan veendumusele, et oleme teel vales suunas. Teinud maanteel kiirkoosoleku, otsustame siiski, et ei hakka tagasi pöörama ning sõidame Korlasse suure ringiga, kuigi tee tõotab tulla igavam, pikem ja teemaksude võrra kulukam. Nägemata jääb ka paik, mis tähistab Aasia geograafilist keskpunkti, samuti jääb ületamata 4280 m kõrgune Shengli Dabani kuru, mis oleks olnud heaks eelsoojenduseks Tiibeti viietuhandelistele. Ainsaks positiivseks küljeks on tee parem kvaliteet.
Mägedes on siin-seal näha karju. Lehmade kohta nagu liiga karvased... Justkui oleksin varem näinud sarnaseid pudulojuseid Tiibetis. Selgubki, et tegemist on Bayin’gholini jakiga, kes on tegelikult veise ja jaki ristsugutis.
Mitmel pool peame sõidukiirust oluliselt vähendama, sest maantee kahest sõidureast on kasutatav vaid üks. Teise sõidurea on okupeerinud põllupidajad: kilomeetrite kaupa on otse asfaldile kuivatamiseks laiali laotatud maisitõlvikud ja meloniseemned.

Näeme kolme Tiibeti stiilis stūpat (arvestades piirkonda oleks ehk õigem öelda suburgan), mille ees on kiviplaadid tiibeti- ja mongolikeelsete raidkirjadega. Küllap on tegemist ümbruskonnas elavate mongolite kätetööga. Välimuse põhjal otsustades tunduvad stūpad pärinevat 30−40 aasta tagusest ajast, kuid on jõudnud piisavalt laguneda. Arvukad teivaste külge kinnitatud palvelipud annavad siiski tunnistust sellest, et piirkonnas leidub budiste ka täna. Omamoodi pitseri vajutab budistlikele kultusrajatistele metallväravat kaunistav suur roostes viisnurk, mis võis kunagi olla punane.

Varajasel õhtupoolikul teeme maanteelt kõrvalepõike Baghrash kuli ehk hiinapäraselt Bosten hu äärde. See 1048 m kõrgusel asuv järv laiub idast läände 57 km ulatuses. Kalurikülas ostame äsja randunud kaluritelt neli erinevat kala: rookala, karpkala, lootoskala ja jaapani kala, kokku 8 kg, ning laseme need sütel grillida. Koos nelja nan-leivaga moodustavad need meie lõuna- ja õhtusöögi. Söögilauas avaldab keegi arvamust, et Aigarile sobiks palju paremini nimi Uigur, eriti siin, uiguuride maal. No sellist asja pole juba tarvis kaks korda öelda! Sellest hetkest peale pole meie hulgas enam Aigarit, vaid on Uigur.

Läbime Karasahri (uiguuri k ‘must linn’), mis kunagi oli tähtis budismikeskus Siiditeel ja kandis indiapärast nime Agnideśa (sanskriti k ‘tule maa’). Tänaseks on linna kunagisest hiilgusest vähe järel, enamikul maakaartidel kannab ta hiinapärast nime Yānqí ja 1954. aastal sai temast Yānqí Hui autonoomse maakonna keskus.

* Oleg Šiškin “Šambhala saladus. NKVD: maagia ja spionaaž”

K 19 sept: Korla – Lúntái – Kizili Tuhande Buddha koopad – Kuqa (Kuche); 436 km; ilm hea, õhk kuiv, 21–28 °C

Korlas on kohati lisaks uiguuri- ja hiinakeelsetele siltidele näha ka ülalt alla kirjutatud mongolikeelseid kirju, sest Korla on väljapool Sise-Mongooliat üks mongolite administratiivseid keskusi Hiina Rahvavabariigis. Aastal 1954, mil Hiina viis ellu reforme rahvuspoliitikas, moodustati ka Bayin’gholini Mongoli autonoomne prefektuur keskusega Korlas. Põgusal vaatlusel peale eespool nimetatud siltide midagi mongolipärast eriti silma ei hakkagi. Ja kuidas saakski see teisiti olla, kui arvukuselt on mongolid selles niinimetatud autonoomses prefektuuris han-hiinlaste, uiguuride ja huide järel alles neljandal kohal, moodustades elanikkonnast kõigest 4%. Siinkohal meenub Stalini rahvuspoliitikast ajendatud Juudi Autonoomse Oblasti loomine Nõukogude Liidu Kaug-Ida ossa. Seal on tänasel päeval etniliste juutide osakaal veelgi väiksem mongolite omast Bayin’gholini Mongoli autonoomses prefektuuris.
Kui tosinkonna päeva eest kirjutasin bogis tänasest sootuks erinevatest tiibetlaste ja hiinlaste vahelistest suhetest, siis seoses mongolitega liigub mõte samuti minevikku − Yuán-dünastia (hiina k 元朝) aega. Mongolite Suur Yuán valitses suuremat osa tollasest Hiina territooriumist pea terve sajandi. Dünastia rajaja Hubilai-khaan ei piirdunud üksnes vallutamise ja valitsemisega, vaid kehtestas ühiskondliku hierarhia, milles mongolid olid kõige kõrgemal positsioonil, sellele järgnesid Kesk-Aasiast ja teistelt läänepoolsetelt aladelt pärit võõramaalased (sèmù rén). Põhjas elavad hiinlased (hàn-rèn) ja samuti Hiina lõunaosa hiinlased ja muud barbarid (nán rén) moodustasid aga kaks kõige alamat sotsiaalset kihistust.
Me ei läbi Siiditee tuuri raames küll Sise-Mongooliat ega põika sisse tänase Mongoolia riigi territooriumile, kuid valdav osa meie reisist kulgeb aladel, mis XIII ja / või XIV sajandil olid mongolite poolt allutatud.

ImagetextAutotee Korlast lääne poole pole küll lai, ent on endiselt hea. Kõik meist pole veel harjunud siinse sõidukultuuriga ja seetõttu tekib paar liiklusohtlikku olukorda.
Sudu on muutunud veelgi tihedamaks, nähtavus on vähenenud 500−600 meetrile. Päikest on võimalik vaadata ilma tumedate prillideta − see paistab nagu läbi suitsuklaasi. Raske on aimata sellise totaalse sudu põhjuseid − kas üksnes tööstusest tulenev saastus või mängivad rolli ka teatud looduslikud faktorid, nagu peen liivatolm ja loomulik vine.
Kümmekond kilomeetrit enne Kuqat keerame teelt paremale, võttes suuna Kizili Tuhande Buddha koobaste poole. Tee sinna on erakordselt konarlik ja tolmune, 50 km läbimiseks kulub üle 2 tunni. See-eest ümbrus on äärmiselt ilus, tee kulgeb läbi mägede, kus pinnavormid (pildil vasakul) muutuvad uskumatu kiirusega. Ikka ja jälle on tahtmine välja võtta fotokaamera, kahjuks pole objektiiv suuteline jäädvustama ülilaiu panoraame. Tee kõrval näeme metsikuid kaameleid otsimas üksikuid liiva seest väljaulatuvaid rohututte. Need kaunid loomad meenutavad väga möödunud nädalal Gashun Gobi kõrbes nähtuid. Kas tõesti on meid jällegi õnnistatud võimalusega kohata haruldasi Baktria ulukkaameleid?
Alles see oli, mil veel viibisime Pekingis ja Luòyángis, kus tunglesid lõputud rahvamassid ja kees kaubandus. Ent kahe nädalaga oleme sattunud otsekui teisele planeedile. Siinne kõrbemaastik ja olustik erinevad Ida-Hiina suurlinnadest ilmselt samavõrra nagu kunagi erines Ameerika Metsik Lääs Manhattanist. Hea tahtmise korral võib ka siinsete pinnavormide puhul sarnasusi otsida indiaanifilmidest tuntud Arizona liivakivikaljudega. Ida-Turkestanis on alateadvuslikult tunnetatav mingi eriline, sõnades väljendamu feeling. Igatahes on kõik see kokku lummav, kütkestav ja meeliülendav.
Lõpuks jõuame Kizili koobastempliteni, mis on veidi enam kui 2 nädala jooksul meie jaoks juba neljandad. Templite ja budakujude rohkus hakkab muutuma osale reisiseltskonnast juba tüütavaks, pool grupist otsustabki meeldivama ajaveetmise kasuks. Kompleksi väravas tekib sõnelus valvuriga, sest siseneda on lubatud ainult amatöörvideokaameraga, mille alla Aivo salvestustehnikat ei taheta kuidagi mahutada. Nõnda peabki Aivo oma kaamera mõneks ajaks valvuri hoolde usaldama.
SilkRoadKizil350Enne koobastesse sisenemist teeme mõneminutilise kõrvalepõike pisut eemal asuva suurejoonelise pronksmonumendi juurde. Huvitavas poosis mees postamendil osutub Kumārajīvaks, siitkandist pärit IV−V sajandi legendaarseks budistlike pühakirjade tõlkijaks. Ta tõlkis hiina keelde sellised olulised tekstid nagu “Väike Sukhāvatīvyūha sūtra”, “Vimalakīrti sūtra”, “Maha-prajñāpāramitā-śāstra”, “Lootose sūtra” ja “Teemant-sūtra” (sanskr k “Vajracchedikā prajñāpāramitā sūtra”).
Kizili budistlikud koopad on ühed vanimad Ida-Turkestanis, sest teatavasti jõudis budism Kuqa regiooni I sajandi lõpus ja juba III sajandiks oli sellest kujunenud oluline śrāvakayāna-budismi keskus. Seetõttu on koobaste seinu katvad freskod arhailisemad kui teistes paikades. Teiste hulgas äratavad tähelepanu maalingud, mis illustreerivad “Jātakaid” ehk Buddha eelmiste elude kirjeldusi. Tähelepanelik silm märkab, et tegu on Gandhāra varajase budistliku kunsti kaanonite stiilipuhta järgimisega, ilma igasuguste Hiina mõjudeta. Kahjuks on kunagistest pühakujudest ja seinamaalingutest alles vaid väike osa. Maavärinad on teinud oma töö, ka muslimid pole kokku hoidnud energiat budistlike kummardamisobjektide hävitamisel. Ja kolmandaks − XX sajandi algul võis Euroopa uhke olla oma kõrgestiharitud arheoloogide ja budoloogide üle, kes avastasid “mahajäänud” maadest ka midagi väärtuslikku, eemaldasid kunstiväärtused ja kultuseesemed oma loomulikust keskkonnast ning viisid kaasa Londonisse, Berliini, Pekingisse nii-öelda teaduslikul ja kultuuriväärtuste parema säilitamise otstarbel. Nüüd, XXI sajandi, peaksime meie, eurooplased, muutma oma suhtumist ja tunnistama, et Sir Aurel Stein, Saksa ekspeditsioon Albert von Le Coqi juhtimisel ja mitmed teised uurijad on olnud omamoodi vandaalid. See on lihtsalt niisama üks uitmõte.

Õhtul tärkab idee, et ehk jätaksime ööbimise Aksus vahele, läbiksime homme 730 km ja sõidaksime kuni Kashgarini välja. Hommik on õhtust targem...

N 20 sept: Kuqa – Aksu – Sugun – Kashgar (Kaxgar); 731 km; päikesetõus 8:14, loojang 20:28, kõrgus merepinnast 965−1505 m. Ilm hea, kergelt pilves, õhk kuiv, 21−28 °C

Kaldumegi otsuse poole jõuda täna Kashgari (uiguuri k قەشقەر), tõuseme tublisti enne päikesetõusu ja pakime seljakotid autodesse juba enne hommikusööki, et asuda võimalikult vara teele. Hotellist väljudes piirab meid sisse Hangzhoust pärit 22-liikmeline delegatsioon, kuhu kuuluvad siiditootjad, kunstnikud, muuseumitöötajad, ajakirjanikud, teleoperaatorid. Ka nemad on läbimas Suure Siiditee Hiina osa, eesmärgiks teha promot ideele, et Siiditee kui niisugune võetaks UNESCO kultuuriväärtuste hulka. Loomulikult on neil hea meel kuulda, et ka Eestis tuntakse Siiditee vastu huvi. Nad pildistavad, teevad paar intervjuud, vahetavad meiega kontakte, paluvad meilt tervitus-autogrammi oma kaunile siidkangale. Hiinas on kalligraafia olnud rafineeritud kunstiliik juba pikki aegu, see kuulub hea hariduse juurde. Meil säärane traditsioon peaaegu puudub, seetõttu mõjub minu parimgi püüe midagi kaunist jäädvustada ikkagi varesejälgedena siidkangal.

Meil puudub ka nii mõnigi teine traditsioon... Sõidame läbi Kuqa kesklinna hommikusel ajal, mil paljude ametiasutuste ette on kogunenud töötajad, valjuhäälditest kostab reibas muusika ning algamas on hommikvõimlemine. Idee pole ju iseenesest paha − innustada istuva tööga ametnikke end liigutama ja seda veel tööajast. Pilk jääb pidama ka võimlejate riietusel. Tundub, et võimeldakse tööriietuses, nii mitmedki härrasmehed, vabandust − seltsimehed, on pintsaku ja lipsuga. Huvitav, kas nemad siis ei higista? Või on hommikuti veel sobivalt jahe?

SilkRoadUyghuristanUmbes poolel teel Kashgari näeme sadu ja sadu kaherattalisi eeslikaarikuid (pildil vasakul) ühes kindlas suunas vuravat. Lõpuks jõuame ka nende sihtpunkti − see on tohutu turg, kus on ühinenud traditsioon ja kaasaeg. Seal ostetakse ja müüakse toitu, lambaid, eesleid, kasse, kanu, tuvisid, loomanahku, käsitöötooteid, aga samas on saadaval ka seesama odav Hiina kaup mis üheksakümnendate Kadaka turulgi. Teenusena pakutakse eesli rautamist.

Õhtupimeduses siseneb meie autovoor Kashgari. Kahe päeva teekond ühe päevaga − polnudki nii hull, kui oleks võinud arvata. Oleme nüüdseks juba 2 päevateekonna võrra oma esialgselt kavandatud plaanist ees ja see annab meile võimaluse teha teelt Tiibetisse kõrvalepõige Hotanisse, olulisse linna Siiditee lõunaharul.
Õhtust sööme “Altun Orda” (mongoli k Алтан Орд, Altan Ordu, tatari k Алтын Урда, Altın Urda − ‘Kuldhord’) söögi- ja teemajas, õigem oleks küll öelda palees. Oleme juba jõudnud harjuda Hiina üldiselt rikkaliku toidulauaga, ent see paik suudab meid rabada nii toidu kvaliteedi, teeninduse, elava muusika kui ka interjööriga. Meil on valida kahe ruumi vahel: esimeses istutakse ja süüakse lavatsitel, teises istutakse või lesitakse põrandal vaipadel ja rullpatjadel ning süüakse madalatelt laudadelt. Meie valik langeb viimase kasuks. Loomulikult ei astuta vaipadele jalatsites, need jäävad ukse taha. Vastavalt islami traditsioonile ei tarvitata õhtusöögi juurde alkoholi, täpsemalt − seda ei leidu terves majas. Toidu juurde joome safraniteed meega, mis on erakordselt hea. Meenutagem, et oleme sattunud islamimaale ramaḍāni ajal, mil religioossetele tõekspidamiste kohaselt ei sööda ega jooda päikesetõusust loojanguni. Need piirangud pole kohustuslikud mittemuslimitele ja mõjutavad vaid harvadel juhtudel meie söögikordi. Tänane õhtusöök nende harvade juhtude hulka ei kuulu ja “Altun Orda” söögimajast lahkudes kinnitame kõik nagu ühest suust, et oleme saanud reisi senise suurima gurmee-elamuse osaliseks.

R 21 sept: Kashgar; päike tõuseb 8:44, loojub 20:53 (kogu Hiinas kehtib ametlikult üks kellaaeg, nii et Kashgaris on kell juba ligi kolm tundi nn õigest ajast kõrvale kaldunud), ilm on hea ja soe, sademeteta, kerge pilvitus, eelmiste päevade vine kadunud

ImagetextHommikul teeme mõnetunnise jalutuskäigu vanalinnas, mis paikneb paari ruutkilomeetri suurusel maa-alal ja kus on umbes 2000 majapidamist 10 000 elanikuga. See pole muuseumilaadne ekspositsioon, vaid oma eheduses toimiv ja hingav linn. Linna keskosa on idamaadele iseloomulikult justkui üks suur bazaar. Toidulettidel äratavad muuhulgas meie tähelepanu kuivatatud konnad ja maod.
Kuna han-hiinlasi elab siin tunduvalt vähem kui näiteks Ürümqis, siis uiguuri eksootika on palju silmatorkavam. Seda ka riietuses. Mehed kannavad tavaliselt peas tuppat või valget kootud mütsi, harvem turbaniks seotud peasalli (pildil vasakul), mitmetel väärikamas eas meestel on seljas pikad halatid. Naised, kui mitte arvestada väheseid erandeid, katavad pea alati rätiga, paljude näod on täielikult varjatud chadoriga.
Kui vaadata ringi vähegi tähelepanelikuma pilguga, on kõikjal näha märke sellest, et Kashgar on olnud läbi sajandite kultuuride ja kaubateede ristumiskohaks. Läbides neidsamu paiku aastal 1926, märkab kõike seda ka George de Roerich, või ütleme eestipärasemalt − Juri Roerich. Lubage siinkohal copy-paste meetodil ilma tõlketa vahele lisada üks fragment tema reisikirjast “Rajad Aasia sisemusse”: “А узкие темные улицы с многоцветными толпами напоминают настоящий этнографический музей, где исследователь может с энтузиазмом изучать новые типы рас. Здесь притаилась темная лавчонка с бухарскими и хивинскими товарами и самаркандскими коврами. Среди разноцветных сундуков восседает чернобородый андижанский торговец, вовсе не ведая, что его сундуки напоминают сундуки раннего Ренессанса в городах Италии, поддерживавших обширные связи со странами Востока. В другой лавке седобородый афганец предлагает товары своей страны и индийские специи. Его сосед китаец продает большие старомодные очки в массивной оправе. К сожалению, сегодня они уступают более практичным снегозащитным очкам из Индии. В отдаленных районах Центральной Азии большие китайские очки являются одним из обязательных атрибутов престижа, и киргизские и монгольские принцы и старшины носят их независимо от того, нужны они им или нет. В следующей лавке − настоящий музей денег. Здесь владелец хранит монеты и бумажные купюры почти из дюжины стран мира: индийские рупии, старые русские рубли, китайские банкноты...”

Melu ja sagin linnatänavatel ja turgudel katkeb pärastlõunal kell 2, mil paljud mehed võtavad suuna Id Kahi poole − käes on järjekordne palvetamise aeg. Õhtul kavatseme meiegi Id Kahi mošeed külastada, on ju see suurim Uiguurias ja ühtlasi kogu Hiina Rahvavabariigis: sinna mahub korraga palvetama vähemalt 5000, mõningatel andmetel koguni 10−20 tuhat inimest. Mittemuslimitele kehtivad mitmesugused piirangud ning seetõttu õnnestub mošeekülastus vaid meil Tiinaga. Mošee territooriumil püüame liikuda diskreetselt, kedagi häirimata, fotoaparaati kotist välja võtmata.

Homseks olime kavandanud sõidu Kashgarist Hotanisse. Täiesti ootamatult, umbes poole üheksa paiku õhtul teatab Yáng Chí, et ta ei saa tulla meiega tõlgi ja teejuhina Tiibetisse kaasa. Tema asemel tulevat hoopis keegi teine Ürümqist ja ta saabub Kashgari alles homme hilisel pärastlõunal. Miks selline vahetus ja miks nii äkki? Igatahes oleme sunnitud oma ärasõidu ühe päeva võrra edasi lükkama.

L 22 sept: Kashgar; ilm meeldiv, mitte liiga külm ja mitte liiga soe, pilvitu, tuuline

Mõned meist, eriti Priit, on tulnud reisile ilma korraliku matkavarustuseta. Siin Kashgaris on õige koht selle hankimiseks. Tänu meile saavad kohalikud matkatarvete poed lahti hulgast magamiskottidest ja -mattidest, jopedest, matkasaabastest, mütsidest, kinnastest. Puudu on ka üks telk, mille Võru-Jaanus pidi laenuks võtma Everesti-mehelt Alar Sikult, kuid ei saanud seda mingil põhjusel teha. Meest sõnast − ei jäägi Võru-Jaanusel muud üle, kui minna poodi ja veel üks telk osta.
Uigur (st endine Aigar), Kaido, Priit ja Leonid teevad päeva esimesel poolel jalgsimatka väljaspool linna, peamiseks eesmärgiks mägisaabaste sissekäimine.

Oleme võlgu nende ees, kes regulaarselt jälgivad siiditeeliste kulgemist veebi www.erpmusic.com vahendusel. Viimati pääsesime internetti Ürümqis, nüüd loodame oma võla heastada Kashgaris, kus oleme mitu päeva kohapeal. Kuigi hotellis puudub business center, on direktor üpris lahke ja pakub oma kabinetis kasutamiseks mingit lisaseadet, mis peaks tagama meie sülearvutile juhtmeta ühenduse. Meie arvutid suhtlevad vaid inglise keeles, mida hotellidirektor ei mõista, ja vastupidi − tema wireless-seade kuvab ekraanile hulga hiinakeelset infot, millest meie midagi aru ei saa. Nõnda jääbki katse positiivsete tulemusteta. Asume järgmisele katsele, leiame avaliku internetipunkti, ent seal kerkib meie ette kaks uut takistust. Esiteks, interneti kasutajatelt nõutakse passi, kuid kahjuks on meie reisidokumendid parasjagu hotellis hoiul. Ja teiseks, seal on lubatud kasutada ainult kohalikku arvutit, isikliku läpaka ühendamine juhtme külge on kategooriliselt keelatud. Jääme lootma paremaid internetivõimalusi Hotanis, sest järgmistel päevadel Tiibeti kõrgmägedes vaevalt seda juhtub.

Õhtul puhkeb tugev tuul, mis täidab nina ja silmad liivatolmuga. Majade ja tänavate kohal lendlevad kilekotid, igasugune rämps ning mingi kuuri katuse küljest kistud plekk.

P 23 sept: Kashgar – Yengisar – Yarkand (Yarkant, Shache) – Zepu – Kargilik (Yecheng) – Sagan – Moyu (Karakax) – Hotan; 530 km; kõrgus merepinnast 1290−1510 m, vahelduv pilvitus, sademeteta, 16−25 °C

Hommikul jätame hüvasti oma tõlgi ja teejuhi Yáng Chíga ning kohtume uuega, Ürümqist pärit väikest kasvu noormehe Guō Zhìóngiga.

Päeva alustuseks teeme tunnise peatuse nõndanimetatud pühapäevaturul, mis leiab aset üsna suurel territooriumil ja kus ostetakse-müüakse lambaid, veiseid, eesleid, kitsi, jakke, kaameleid, kodulinde, lambavilla, samuti põllusaadusi: meloneid, arbuuse, viinamarju, rosinaid, maitseaineid. Siit ei puudu ka Hotani siid ja vaibad ning kohalikud käsitöötooted: vasest teekannud, puust ehtekarbid jne. Turu servale on paigaldanud oma tooli juuksur-habemeajaja, kes sealsamas oma teenuseid pakub.
Silma hakkab, kui julmalt karjakasvatajad ja kaupmehed loomi kohtlevad. See ei käi üksnes Kashgari turu kohta, koduloomade ebainimlikku kohtlemist võime näha nomaadide puhul paljudes maades. Arusaadav, et inimkond tarvitab toiduks liha, valmistab kõikvõimalikke tooteid villast ja nahast ning kasutab loomade tööjõudu. Oleks humaanne tänutäheks loomadesse respektiga suhtuda.
Eeslirakendite kriuksumine, rahatähtede krabin, kaugemate autosignaalide kaja, loomade häälitsused, kaubapakkujate läbisegi kostvad hüüded, tolmu üleskeerutav tuul... See kõik kokku moodustab ühtlase massiivse helipanoraami, mis pääseb eriti mõjule siis, kui silmad sulgeda. Igati võimas ja eksootiline helind. Andestagu mulle kolleegid-heliloojad, aga tõsi on see, et turuhäältest koosnevat “sümfooniat” naudin ma võrratult enam, kui valdavat osa tänapäeval loodavast professionaalsest muusikast. Ja erinevalt akadeemilistest kontserdisaalidest ei suru Kashgari pühapäevaturu “dirigent” peale oma vägivaldset tõlgendust. Reisigraafik ei luba siiski selle omapärase kontserdi lõpuni jääda.

Alustades sõitu Kashgarist lõuna poole, läbime kõigepealt Yengisari, paiga, kus 2000 aastat tagasi asus Shule kuningriik. Isegi kui siin on midagi huvitavat vaadata, ei mõtle me sellele, sest peame tasa tegema teejuhi vahetusega kaotatud päeva ning täna igal juhul Hotanisse jõudma. Teekond Yarkandi ja Kargiliki poole on ilus. Paremal pool paistab lumine ahelik, mida kroonib 7719-meetrine Kongur. Vasemal Taklamakani kohal on poolt taevast kattev tohutu kollakas-punane pilv, tuulest õhku lennutatud liivatolm. Lisaks sagedased tuulispasad ehk tolmukuradid, mis pole siinkandis haruldased. Järgmine asustatud oaas teel on Yarkand. Muide, meie teekond Ürümqist Yarkandini koos kahepäevase peatusega Kashgaris kestis viis ja pool päeva − Roerichi ekspeditsioon läbis täpselt sama maa vastupidises suunas ei enama ega vähema kui 74 päevaga. Aeg-ajalt tuleb pähe küsimus, kas me näeksime midagi enamat, kui reisiksime kaamelite, hobuste, hobueeslite või jakkidega. Kindlasti oleks see eksootilisem ning meenutaks Marco Polo aegu. Kui aga võtta arvesse, et keskmine kaubakaravan läbis päeva jooksul teekonna ühest kervansarayst* teiseni ehk umbes 25−30 km ning halbade tee- ja ilmastikuolude korral võidi see vahemaa jaotada koguni 2−3 päeva peale, siis kuluks meie marsruudi läbimiseks sellise liikumiskiirusega vähemalt 3 aastat. Tänapäeva tingimustes pole see realistlik. Või arvestagem teisiti. Meil on aega septembri algusest jõuludeni, kaamelikaravani tempos liikudes jõuaksime selle ajaga läbida kõigest paar tuhat kilomeetrit, see tähendab, et Luòyángist alustades jõuaksime kusagile Dūnhuángi kanti. Ei! Land Cruiseritega liikudes näeme ja kogeme me võrratult rohkem.
Mõttelõng katkeb, sest oleme tunnistajaks ühele surmaga lõppenud järjekordsele liiklusõnnetusele.

On ehk vara teha mingeid üldistusi, kuis esmapilgul tundub Siiditee lõunatrass erinevat põhjatrassist mitmes mõttes: tee on kitsam, asustus on hõredam, liiklust on vähem, tööstust on vähem, õhk on puhtam.
Hotanisse jõuame pühapäevaturu lõputundidel, kesklinn on inimestest, kõikvõimalikest sõidukitest ja loomadest ummistunud. Erinevalt Kashgarist on siinne turg laiali laotunud linnasüdamasse ja on hommikul nähtust veelgi kärarikkam.

* Saray – türgi k ‘palee’. Ennäe, kust on tulnud vene keelde sõna сарай (‘kuur’). Kas ka eesti sara on sama päritolu?

E 24 sept: Hotan – Moyu – Sagan – Kargilik (1375 m) – Akmeqit – Akmeqiti kuru (3310 m) – Tiznapi org – Chiragsaldi kuru (4990 m) – Mazar (Mazha); 535 km

Hiinas tähistatakse täna sügise algust, pööripäeva.

Päeva esimesel poolel käime vaatamas siidi tootmist siidiussidest. Põnevamaks kujunevad aga meie nefriidiotsingud. Teatavasti on ju nefriit olnud iidsetest aegadest Hotani trademark. Kunluni mägedest saavad alguse kaks jõge, mis voolavad läbi Hotani, hiljem ühinevad üheks Hotani jõeks, ning mille veed umbes kümnel kuul aastast lihtsalt “haihtuvad” Taklamakani kõrbesse. Need kaks jõge on Kara-kash ehk Karakax (‘must nefriit’) ja Yurung-kash ehk Yurungkax (‘valge nefriit’), selle hinnatud kivimi ühed olulisemad leiukohad. Kara-kashi jõesängis leidub rohelist ja tumedamat, Yurung-kashi sängis aga heledapoolset ja valget nefriiti. On ju teisigi vääris- või poolvääriskive, mille esteetiline potentsiaal on küllalt suur selleks, et valmistada kujukesi, lauanõusid, ehteid, tarbeesemeid, amulette. Ent mis teeb nefriidi eriliseks? Sel pühal ja peaaegu purunematul kivimil usutakse olevat imepärane tervistav toime, juba Vana-Hiinas kasutati seda litoteraapilistel eesmärkidel. Ei piirdutud üksnes käevõrude, sõrmuste ja toidunõudega, vaid väidetavalt olevat kivipuru segatuna vee või mahlaga manustatud ka suu kaudu. Haiguste ja vaevuste nimekiri, mille vastu see pidavat aitama, on pikk. Vääriskividega kaubitsejad ütlevad, et nefriidil on pikemat elu, meelelist vastupidavust ja sisemist jõudu tagav toime. No ega meilegi, siiditeelistele, ei teeks paha täiendav annus vastupidavust ja jõudu, seepärast suundume Yurung-kashi äärde lootuses leida seda õndsakstegevat mineraali. Kahjuks pole meil kõplasarnast tööriista, mida kasutavad profid aardeotsijad. Käime niisama mööda kaldakive ja sumame jalgupidi jääkülmas madalas vees. Kui mõni rohekas kivi korraks tundubki nefriidina, siis mõni hetk hiljem juba tuleb pettuda. Tiina leiab ühe kanamunasuuruse ovaalse kivi, mis meenutab nefriiti teistest enam. Ta võtab selle kaasa ja lubab viia Eestisse täienduseks Vormsi Ennu kivikollektsioonile.
On kahetsusväärne, et meil pole paari lisapäeva Hotani (uiguuri k خوتەن) jaoks, on ju tegemist äärmiselt olulise paigaga ja mahāyāna budismi kunagise keskusega ajaloolisel Siiditeel. Aga kes teab, võib-olla on isegi hea, et lahkume linnaga tutvumata. Tänapäeva tegelikkuse mittenägemine ei jäta võimalust rikkuda muljet ja Hotan jääb meie mällu õitsva linnana, sellisena, nagu on Siiditee hiilgeaegadel kirjeldanud oma reisimärkmetes Hiina budamungad Fǎxiǎn ja Xuánzàng ning Marco Polo.

Nüüd on aeg osta Tiibeti reisiks vajalikud ravimid, toiduained ja tagavarakütuse kanistrid ning seejärel teele asuda. Oskamata uiguuri ega hiina keelt saame kaupmeestega suheldes siiski suurepäraselt hakkama, osutades vaid sõrmega soovitud esemele või toiduainele. Apteegis sama lihtsalt asjad ei suju. Arstiharidusega Priit lausub apteekritele ravimite ladinakeelseid nimesid, millest vaid mõnest üksikust saadakse aru, kuid enamikule vastatakse ebamäärase õlakehitusega. Priit ei suuda kuidagi selgeks teha, et vajame söetablette, mis aitaksid diarröa korral. Olen sunnitud Priidule ja apteekrile “tõlgina” appi tulema ning kehakeeles “ütlema”, et vajame söetablette võimaliku kõhulahtisuse leevendamiseks. Reisikaaslased suudavad "tõlketeenuse osutamist” eemalt jälgides vaevu naeru tagasi hoida, ent mõne hetke pärast ilmuvad sahtlipõhjast letile igatahes õiged tabletid.

Tänase teekonna esimene pool kulgeb juba mööda tuttavat teed peaaegu kuni Kargilikini. Näeme metsikuid kaameleid. Sageli on tee liivapilves, pidevalt tekivad siin-seal tuulispasad.
Veidi enne Kargiliki kesklinna jõudmist pöörame seniselt teelt lõuna-edela suunas, Tiibeti poole, ning esmalt tuleb ületada Kunluni ahelik. Tee hakkab üsnagi järsult tõusma, kõrguse suurenedes langeb temperatuur. Ületame esimese, 3310 m kõrguse Aqmekiti kuru ning seejärel laskume Tiznapi jõe orgu, mille kõrgus merepinnast on umbes 2400−2500 m. Kui võtta arvesse kogenud alpinistide soovitusi, et ilma aklimatiseerumiseta ei tohiks päeva jooksul tõusta enam kui 1000−1200 m, siis oleks mõistlik siin orus ööbida ja alles homme liikuda suuremate kõrguste poole. Paraku pole see võimalik, sest siin ei paista olevat midagi muud peale ühe Hiina sõjaväebaasi ning meie dokumente kontrolliv sõdur annab kätega vehkides märku, et peame edasi sõitma. Sõidamegi. Temperatuur langeb veelgi, lumepiir Kunlunil siinsel osal on umbes 4000 m piirimail. Mõne tunni pärast oleme juba 4990 m kõrgusel Chiragsaldi kurul ja temperatuur on langenud ennelõunaselt +25-lt −6-le. Kõrguse tõus, õhurõhu langus ja temperatuuri muutus on sedavõrd järsud, et osutuvad inimorganismile raskesti talutavateks. Võtan mikrofoni ja küsin, kas kõik tunnevad end hästi. Selgubki, et paaril siiditeelisel hakkab juba pilt eest kaduma. Teeme korraks peatuse. On juba pime ja sõit kuristiku serval pole just kõige ohutum, seetõttu istuvad rooli need, kes tunnevad end parajasti enam-vähem normis olevat. Võtan koha sisse SILK 2 roolis, kuigi ka mul hakkas millalgi 4900 m kõrgusel tekkima iseäralik ebameeldiv tunne, otsekui metallist pingul tünnivits oleks ümber kolju tõmmatud. Olen ju ka varem viibinud umbes samadel kõrgustel Tjan-šanis, Pamiiri-Alais, Tiibetis, Ladakhis, Himaalajas, aga midagi sarnast pole kunagi varem peas tundnud.

Ööbima jääme 3820 m kõrgusel asuvas Mazari külas, mis asub Yarkanti jõe ülemjooksul. Kõrgmägede vahel paikneva küla nimi mõjub esmapilgul üllatuslikuna. Sõna mazār on tuttav pigemini araabia, farsi, urdu, kasahhi ja kirgiisi keeleruumist ning see seondub islami pühamu või mausoleumiga. Ja siinsamas lähedal asub Mazarwala küla, mille nime teine pool “wala” sarnaneb väga Palestiina juurtega sõnaga wali’, mis samuti tähistab mausoleumi või pühamehe hauda. Võimalik, et siiakanti on maetud mõni pühak või tähtis usutegelane ning siin võis kunagi asuda mausoleum või sakraalhoone, ent see kõik on vaid pelgalt oletus. Reaalsuses on Mazari puhul tegemist Hiina sõjaväegarnisoniga, mille kõrvale on tekkinud peatuspaik veoautojuhtidele, kiosk, restoran ja külalistemaja, kuhu seamegi end sisse. Mõisteid “restoran” ja “külalistemaja” tuleb võtta vägagi tinglikult. Tegelikult asuvad need mõlemad ühes suures vineerist, linoleumist ja põrandapapist ehitatud kuuris, mille seinte vahelt puhub tuul. Saame üürida kolm tuba: ühe suure toa kahe lavatsiga ja kaks ühe lavatsiga “luksnumbrit”, mis erinevad suurest toast selle poolest, et neis ei kõnni ringi kanad, samuti ei säilitata neis haisvaid 200-liitriseid vaate diislikütuse varudega.
Sissejuhatuseks pakutakse meile kuuma teed, tund hiljem on valmis ka õhtusöök. David poeb magamiskotti ja jääb mõneks ajaks lavatsile lamama. Ta liitub meiega hiljem, kurtes, et pea käib ringi ja süda on paha. Ehk saab homseks kõik korda.

T 25 sept: Mazar – Mazarwala – Mazar; 58 km; 3780−3920 m, ilm hea, kerge pilvitus, 2−13 °C

Olime eile teinud liiga suure tõusu, seega võtame vastu otsuse, et jääme täna Mazarisse aklimatiseeruma ega liigu kõrgemale.
Eile jõudsime Mazarisse pimedas ega näinud suurt midagi. Külalistemaja lähiümbrus on aga kirjeldamist väärt. Majatagust ala kasutatakse prügi jaoks ja kõigi loomulike vajaduste rahuldamiseks. Erinevalt kohalikest elanikest jaotame meie selle tualettruumi nähtamatu seina abil mõtteliselt pooleks, vasemale jääb naiste, paremale meeste kemps. Kõikjal vedelevad tühjad plastikust Pepsi-pudelid, kilekottide jäänused, klaasikillud, õllepurgid, kartulikoored, loomade sisikonna toiduks kõlbmatud osad, kanasuled... Esialgu püüame ringi liikudes hoolega enda ette vaadata, et mitte astuda mingi löga sisse. Hiljem muutume oma jalanõude esindusliku väljanägemise suhtes ükskõiksemaks. Teistest kauem säilib fuihh!-siin-on-nii-räpane olek Laural, aga lõpuks murdub ka tema. See kõik ei väärikski ehk tähelepanu, kui tegemist oleks üksnes Mazari külalistemaja probleemiga. Need, kes on rännanud Aasias väljaspool uhkeid metropole, teavad, et kirjeldatu kehtib ka paljudes teistes vähem arenenud piirkondades Tiibetis, Nepalis, Indias, Pakistanis, Bangladeshis ja mujal. Küllap pole keskkonna puhtana hoidmine olnud tähelepanu keskpunktis ka varasematel aegadel, aga seni, kui asustus oli hõredam ja ei kasutatud plastikust, metallist ja klaasist pakendeid, suutis loodus ise kogu orgaanilise saasta läbi töötada. Uute mittelagunevate materjalide ajastul on aga suur osa Aasiast muutunud tohutusuureks tuulte poolt laialikantavaks prügilaks. Jääb vaid loota, et millalgi jõuab inimeste teadlikkus keskkonnasäästlikkuse osas kõrgemale tasemele ja valitsused võtavad midagi ette nende hiigelprügimägede likvideerimiseks.

Midagi ilusamat... Päeva esimesel poolel teeme paaritunnise jalgsimatka ümbruses, Leonid võtab ette 5-tunnise retke. Pärastlõunal eel üritame sõita Mazarwalasse ja sealt veel edasi lõuna suunas, kust tänase selge ilmaga pidavat olema võimalik näha kõrguselt maailma teist tippu, 8611 m kõrgust Chhogorit, mis on tuntud ka kui Qogir, Kechu, Ketu, Lamba Pahar, Dapsang, ja läänemaailmas kui K2 või Mount Godwin-Austen. Alpinistidele on see suurem väljakutse kui Mount Everest, pea iga neljas tippuüritaja on jätnud K2 nõlvadele oma elu, mistõttu on mäge hakatud kutsuma ka Savage Mountain. Sõidame mööda kiirevoolulise jõe kallast ülesvoolu. Sadakond meetrit teest eemale jääb üks karjuse majapidamine. Maja ise pole küll suurem asi, aga ilmselt pole tegemist vaese perega, sest läheduses on harvu rohututte söömas lamba-, kitse- ja jakikarjad, teiba külge on kinnitatud eesel. Eemalt jälgib toimuvat väga enesekindla ilmega peni, justkui oleks tema siin peremees. On näha ka kolme kodustatud kaamelit, aga need ei kuulu vist selle majapidamise juurde. Peagi muutub tee džiipidega vaevu läbitavaks, kohati on külgkalle jõe poole sedavõrd suur, et kõrgema raskuskeskmega auto võiks mõnest kivist saadud kergest tõukest vabalt üle katuse orgu veereda. Aeg-ajalt on kuulda, kuidas mõni suurem kivi puutub vastu auto põhja. Ohtlikel teelõikudel vähendame sõidukiirust 5 kilomeetrini tunnis. Päike hakkab juba loojuma. Kui me kohe ümber ei pööra, peame läbima neidsamu ohtlikke lõike tagasiteel lauspimedas. Lõpuks loobume K2 otsingutest ja pöördume külalistemajja tagasi. Kuigi K2 jääb siinseist paigust distantsi mõttes nägemisulatusse, ei usu ma, et autoga on võimalik jõuda paika, kust mäetipp on nähtav, pigem varjavad seda teised madalamad tipud ja ahelikuharud.

Kõige enam on teede ja külalistemaja halvast kvaliteedist šokeeritud Leonid. Ta pole järjekordse öö veetmisest vineerist ja papist majakeses eriti vaimustunud ning püstitab endale telgi. Jah, just seesama Leonid, kellele veel paar nädalat tagasi tundusid Kesk-Hiina äsja rekonstrueeritud kiirteed ning uhked hotellid olevat liiga head ehk teisisõnu − pakkusid liiga vähe seiklust ja adrenaliini. Mis parata, reisimine läbi Aasia on juba kord selline, ühest äärmusest teise.

K 26 sept: Mazar – Kirgizjangali kuru (4930 m) – Xaidulla (endine Shahidulla, 3700 m) – Kangziwar – sisenemine Aksai Chini regiooni (Hiina administratsiooni all, kuid millele pretendeerib India) – Dahongliutan; ca 242 km; hommikul −5 °C, hiljem päikesepaistel kuni +13 °C

SilkRoadJaanus

Samuti nagu mäehiiglane K2 on tuntud paljude erinevate nimede all, nõnda on ka siinkandi külade puhul kasutusel nimed erinevates keeltes, ning isegi sama keele puhul on mõnikord kirjapilt või hääldus tundmatuseni moondunud. Interneti, meie atlaste, Hiinas trükitud maakaartide, siinsete väga harvade teeviitade info ning kohalike külataatide jutt on absoluutselt ühildamatu. Seetõttu tänasegi päeva kohta kirjapandu, et sõidame Mazarist Xaidulla ja Kanziwari kaugu Dahongliutani, omab tähendust vaid meie jaoks. Mõne teise jaoks ei pruugi need pärisnimed seostuda ühegi konktreetse paigaga.

Aga niisiis asume Mazarist teele. Esialgu kulgeb tee paralleelselt ülesvoolu Yarkanti jõega. 4930−4950 m kõrgusel Kirgizjangali mäekurul peatume korraks ja lülitame harjumuspäraselt välja automootorid. Teeme mõned fotod (vasakul), kalibreerime altimeetrid ja asutame end taas allapoole minema, sest meie organism pole valmis pikemaks viibimiseks sellisel kõrgusel. Aga... Mootorite seiskamine oli saatuslik viga, sest hõredas hapnikuvaeses õhus need enam ei käivitu. Proovime nii ja teisiti. Kostavad hüüded: “Sa ei oska, las ma ise!” Pooletunnise ponnistuse järel hakkavad akude täituvuse näidikute nooled juba nulli suunas langema ja kõigile saab selgeks, et starteri edasine piinamine ei vii sihile. Liiklus on siin harv, aga pika ootamise peale mõni veoauto ehk ikka mööda sõidab. Kui paluks džiibid käima vedada? Kahjuks pole see võimalik automaatkäigukastiga Land Cruiserite puhul. Õnneks on meil kaasas SAT-telefonid. Tiina soovitab helistada Eestisse ning nõu küsida meie healt sõbralt ja kunagiselt reisikaaslaselt Raido Rüütlilt. Tal ometi peaks ümbermaailmareisi Rolling Estonians päevilt olema küllalt kõrgmägede sõidukogemusi. Uigur võtab esialgu ühendust Toyota esindajaga Eestis. Kuigi meil siin paistab päike juba kõrgelt, on Eestis alles kõige mõnusam uneaeg. Unesegusest jutust saame siiski aru, et paari tunni pärast läheb Toyota-mees tööle ning esimese asjana võtab ette konsultatsioonid Toyota hooldekeskuse spetsialistidega Eestis, aga kui nende tarkustest ei piisa, siis katsub ka välismaiste kolleegidega nõu pidada. Mitmetunnise ootamise perspektiiv külma ja tuule käes 5 km kõrgusel ei lisa entusiasmi. Aga see on siiski parem kui mitte midagi. Helistame kokkulepitud ajal taas Toyota esindusse ja saamegi konkreetsed nõuanded. Soovitatakse eemaldada õhufilter ning mootori küljest lahti ühendada pardakompuutri kaabel. Hoiame pöialt! Üks auto teeb juba lootustandvaid hääli, justnagu käivituks korraks, kuid siis sureb kohe välja. Nüüd on Davidi kord proovida. Jälle justkui käivitub, nüüd tuleb õigel ajal paraja tugevusega gaasipedaalile vajutada ja tuurid üles vedada. Selleks on vaja head tunnetust, Davidil on see olemas. Oeh, õnnestub! Järgneb meie kõigi tormiline aplaus. Kui üks auto käima läks, peavad ka teised käivituma. Yesss, käivituvadki. Targad mehed need Toyota-mehed! Meie reis võib jätkuda.

No nii! Päikeseprillid ja otsaesisele kinnituv lamp ununesid eelmisesse ööbimiskohta. Kaevan seljakoti põhjast välja varuprillid, mis sobivad küll paremini Pekingi peatänaval poosetamiseks kui mägedes ronimiseks.

Ilm on olnud pikemat aega sademeteta ja õhk kuiv, nii et teed on ülimalt tolmused, mõnikord on autode järel kilomeetri pikkused tolmupilved. Tolmupilves sõit pole ohutu, seetõttu sõidame erinevalt Hiina autojuhtidest ka päeval tuledega, samuti on meil kujunenud heaks tavaks, et esimene auto annab raadioside teel vastutulevast sõidukist tagumistele teada. Meie džiibid on ülitolmused nii väljast kui seest, ka riided on liivakarva, samuti meie ise. Loodetavasti ei riku liivatolm meie foto- ja videokaameraid. Kuid siis tuleb looduslik autopesula − tee kulgeb mõnda aega mööda jõesängi. Vesi on küll madal, ulatudes harva kõrgemale kui poole rattani, aga džiibid saavad igatahes puhtamaks, eriti põhja alt. Kui õigesti mäletan, tuleb Statoili tanklates põhjapesuks tellida 165-kroonine Kuldpesu, seega oleme kolme auto pealt praegu päris palju säästnud.

Jõudnud 4220 m kõrgusel paiknevasse Dahongliutani, leiame eest külalistemaja, mis on õige pisut parem eelmisest. Lõik eilsetes ülestähendustes, mis kirjeldab Mazari külalistemaja ümbrust, sobiks suurepäraselt ka meie tänase ööbimispaiga kohta. Leonid otsustab taas telgis öö mööda saata. Tegelikult mugavuste ja sanitaartingimuste puudumine meid praegu kuigivõrd ei morjenda, võrratult olulisem on leida kusagilt hapnikuballoon. Tiina ja nii mõnigi teine vajavad seda hädasti. Tundub, et meie grupp pole esimene, kes hapnikusooviga lagedale tuleb, sest külalistemaja omanik suudab vähem kui poole tunniga kõrvalsuvast sõjaväegarnisonist välja kaubelda suure, keevitusagregaadi osana tuttava ballooni. Ka vajalikud ninna pistetavad adapterid on olemas. Manustame nii vedelal kui tahkel kujul mäehaigust leevendavat rohtu, kes juba selgest vajadusest, kes ennetavalt.

Kui reisipäeviku tänasest osast on kord juba kujunemas “Autoremondi Eri”, miks siis mitte jätkata samal teemal. Kõikide maasturite rehvid tunduvad olevat ebaloomulikult täis, justkui keegi oleks käinud salaja õhku juurde pumpamas. Tegelikult on asi välisrõhus. Viimati kontrollisime ja korrigeerisime rõhku rehvides Hiina suurlinnade tanklates, aga nüüd, mil asume 4000 m võrra kõrgemal ja välisrõhk on vastavalt madalam, oleks tulnud ka rehvirõhku proportsionaalselt vähendada. Kuidas me küll varem nii loogilise asja peale ei tulnud? Aga parem hilja kui mitte kunagi!

Ent nüüd tabab meid tõeline šokk. Seesama külalistemaja pidaja teatab justkui muuseas, et meil tuleb homme teel Sumxisse ületada 6500 (!) m kõrgune kuru. Ei või olla! Kaartidel ja kirjeldustes on märgitud kõrgeimaks punktiks autoteel 5400 või 5450 m. Kust nüüd äkki see 6500? Küsime igaks juhuks üle ka meie hiina teejuhilt. Tema väidab sama − 6500, lisades, et ka kohalikud autojuhid ületavad seda kuru vaid lisahapnikku kasutades. Meile näidatakse 50-liitriseid hapnikupatju, mida on selles külalistemajas 3 ja mida pakutakse müügiks. Patjade eest küsitakse hingehinda, sest teatakse, et vajame neid hädasti ja ostame niikuinii. Igaks juhuks küsime kuru kõrguse kohta infot ka ühelt teiselt kohalikult ja saame vastuseks “väga kõrge”. Täiendava pärimise peale tuleb täpsustus, et “väga-väga kõrge”. Hakka või uskuma seda 6500 m juttu. Mida teha? Kas selline kõrgus on meile jõukohane sedavõrd lühikese aklimatiseerumisperioodiga? Kas Land Cruiserid on suutelised sellises hapnikuvaeses keskkonnas üldse liikuma, kui nad ei käivitunud juba 4930-meetrisel kurul? Võib-olla oleks õigem Kashgari tagasi pöörduda ja loobuda Tiibeti-radiaalist?
Kuigi siinkandis liigub võõramaalasi üliharva, on just veidi aega tagasi Dahongliutani saabunud grupp sakslasi, kes on parajasti lähedal asuva jõekese äärde telklaagrit püstitamas. Uurime, kas nad teavad midagi nende mäekurude kõrgustest ja kas nendega oleks võimalik ühte või kahte meie grupi liiget mägedest välja saata, kui see peaks homme hommikul vajalikuks osutuma. Selgub, et sakslased on liikumas vastupidises suunas, Tiibeti pealinnast Lhasast Kashgari. Kaasa nad kedagi võtta ei saa, sest nende autod on pilgeni täis. Kinnitust saab aga meie esialgne informatsioon, et kõrgeimaks punktiks Kailashi poole viival autoteel on “vaid” 5450-meetrine Satsum La*. Kurule on tõepoolest paigutatud hiinakeelne silt, millelt ei puudu ka arv 6500, aga see näitab lähedal asuva mäetipu kõrgust merepinnast. Oh milline kergendus!

Õhtusöögi ajal arutame homset sõiduplaani. Püüame ärgata võimalikult vara, teha pika päeva ja ületada kõige kõrgemad kohad, ehk saame siis järgmise öö juba veeta madalamal, inimsõbralikumas ümbruses.

* Tõsi küll, hiljem tuleb meil tõusta ka kõrgemale, aga seda ilma autodeta.

N 27 sept: Dahongliutan – Tielong – sisenemine Tiibetisse – Sumxi (5195 m) – Domar (4435 m); ca 309 km; ilm päikseline, hommikul ja kõrgemal −5 °C, järvedel jääkirme, lombid jääs, pärastlõunal päikese käes kuni +9 °C

Seni kõige õnnetum päev. Hommikul tunnevad Tiina ja Aivo end väga halvasti, neil on selged akuutse mäehaiguse sümptomid. Ka muidu alati elurõõmsa Laura enesetunne pole kiita. Vaatan reisikaaslaste nägusid (iseennast kahjuks ei näe) − kolme päeva jooksul on toimunud mingi oluline muutus. Ei saagi aru, mis täpselt. Kas näovärv või silmavaade või kolmepäevane habemetüügas või paistes huuled? Igatahes on meie nägudele ilmunud see tuttav ilme, mida mäletan alpinistide fotodelt ja videotest.
Siinkohal oleks ilmselt kohane peatuda mäehaiguse tekkepõhjustel. Teatavasti on merepinnal keskmine “normaalne” õhurõhk 760 millimeetrit elavhõbedasammast ehk 1013,25 millibaari. Kõrgusel näiteks 5400 m, mis meid täna ees ootab, on aga rõhk peaaegu kaks korda madalam − 396 mmHg ehk 530 mbar, mis tähendab, et sama sagedusega hingates jõuab meie kopsudesse pea kaks korda vähem hapnikku. Kõrguse suurenedes omastab meie punastes verelibledes sisalduv hemoglobiin järjest vähem ja vähem elutegevuseks tarvilikku hapnikku. Haiguse esmasteks ilminguteks on peavalu, iiveldus, peapööritus, söögiisu puudumine, “pingul tünnivits ümber pea”. Selliste sümptomite ilmnemisel on mõistlik liikuda madalamatele kõrgustele või vähemalt mitte jätkata tõusu. Kui aga jätkatakse liikumist kõrgemale, võib kõrgmäestiku sündroom võtta raskema kuju. Veresooned tõmbuvad vähem hapnikku saades kokku, vedelik koguneb kopsudesse ning ajju, tekitades nõndaviisi kopsu- ja / või ajuturse. Kiire abi mittesaamise korral on tagajärjeks tõsisem ajukahjustus või koguni surm.
Aivo teeb ettepaneku edasiliikumine päeva võrra edasi lükata, Tiina puhul tundub olevat kõige õigem reisi Tiibeti osa ära jätta ning viivitamatult hakata liikuma allapoole, tagasi Kashgari. Uurime mägedest tagasisaatmise võimalusi, kuid need osutuvad liiga keeruliseks. Priit helistab SAT-telefoniga mäehaiguse alal kogenud nimekaimust kolleegile dr Priit Melnikule ning peab nõu. Lõpuks otsustame siiski kogu grupiga edasi liikuda Ālǐsse. Ostame kaasa kolm 50-liitrist hapnikupatja. See hapnikukogus pole küll piisav, aga kõige suurema hapnikupuuduse all kannatajad saavad siiski mõneks ajaks leevendust. Tiina on siiras: “Kui ma sel korral mäehaigusest eluga pääsen, siis luban − enam ma kunagi Tiibetisse ei tule. Ma mõtlen seda täiesti tõsiselt.”

Hommikul ei käivitu SILK 3. Uiguri, Võru-Jaanuse ja Priidu ühiste jõupingutuste tulemusena ning tugevalt gaasipedaali tallates saadakse auto siiski käima.
Kogu teekond kulgeb kõrgel kiltmaal, ainult harvadel kordadel satume alla 5000 m, mõned teelõigud kulgevad kõrgusel 5250–5450 m. Vasemal ja paremal on lumised mäeharjad ja kaunid türkiissinised järved. Kaardile on märgitud asustatud punktidena 4850 m kõrgusel paiknev Tianshuihai ja Aksai Chini järve läheduses asuv Tielong. Möödume neist ega pane tähelegi − alles hiljem saime aru, et oleme Tianshuihaist ja Tielongist juba läbi sõitnud. Ei teagi, mida me siit mägikõrbest ootasime, ega ometi mitte tuledes säravat suurlinna. Võib-olla oli Heinrich Harreri ja Peter Aufschnaiteri tunne sarnane, kui nad jõudsid oma ränkraskel teekonnal Lääne-Tiibetisse. Tsiteeriksin siinkohal Harreri raamatut “Seitse aastat Tiibetis”: “Kirjandusest tundsime Gartokki kui Lääne-Tiibeti pealinna ja asekuninga residentsi ning geograafiaraamatutest teadsime, et see on maailma kõige kõrgemal asuv linn. Ent lõpuks, kui see kuulus koht meie ees seisis, pidime peaaegu naerma puhkema. Kõigepealt nägime paari mõõtmatul tasandikul hajali asuvat nomaaditelki, seejärel ilmusid nähtavale mõned vist savist ja rohumättaist ehitatud osmikud. See siis oligi Gartok. Peale paari ringiuitava koera polnud näha ainsatki olendit.” Aasta oli siis 1944. Meie peaksime sinna jõudma homme.
Ületades 5190-meetrise Khitai kuru siseneme päris Tiibetisse, täpsemalt Ngari prefektuuri (tiibeti k མངའ་རིས་ས་ཁུལ). Kust algab Tiibet, sellele polegi päris ühest vastust. Kõik oleneb sellest, kas peame Tiibeti all silmas tänast Tiibeti Autonoomset Regiooni, ajaloolise Tiibeti ala ühel või teisel perioodil või hoopiski Tiibeti kiltmaad füüsilise geograafa kontekstis. Mõnes mõttes viibime Tiibetis juba tükk aega, alates Kunluni aheliku ületamisest, aga praegu igatahes ületame Tiibeti Autonoomse Regiooni piiri. Asume parajasti maailma suurima ja kõrgeima kiltmaa loodeosas. Selle mägiplatoo mastaap on hoomamatu. Tiibeti ulatusena põhjast lõunasse nimetatakse tavaliselt 1000 km ja läänest itta 2500 km, pindalana 2 miljonit ruutkilomeetrit ja keskmise kõrgusena 4500−4900 m. Hirmutavalt mõjub mõte, et meid ootab ees pea 1000-kilomeetrine lõunasuunaline ja siis tagasi sama pikk kulgemine mööda selle hiigelplatoo lääneserva ettearvamatu kvaliteediga mägiteid.
Tiibetit nimetatakse sageli “maailma katuseks”, ent Ngari kohta olen kuulnud öeldavat “maailma katuse katus” või “kõige tiibetlikum Tiibet”. Kui Aksai Chin oli peaaegu inimtühi, siis sellega võrreldes on Ngari juba tihedalt asustatud, tervelt 0,23 inimest km² kohta.
Teele jäävad Satsum La (5450 m) ja Lungma La (5250 m), seejärel esimene kontrollpunkt Sumxi. Siin on vaid mõned majad ja üks väheseid viiteid Tiibetile on majadest veidi eemal asuv üksik stūpa ehk nagu tiibetlased ütlevad − chörten.

Roolis olev Priit ei märka teel teravat kivi ja sõidab sellest üle umbes kaheksakümnese tunnikiirusega. Auto käitub kuidagi imelikult, ent alles minut hiljem saame aru, et purunenud on rehv. Purunenud − see on väga leebelt öeldud, rehvist on järel vaid ribad. Õnneks tagumine, muidu oleksime võinud ka teelt välja sõita. Ja mägedes tähendab teelt väljasõitmine teadagi mida. Uigur ja Võru-Jaanus on rattavahetuses omandanud juba teatud professionaalsuse, nii et selleks ei kulu üle poole tunni.
SilkRoadDomar350Jõuame Domarisse. See on ehtne tiibetlaste küla, kus kahel pool peatänavat paiknevad madalad majakesed. Küla serval karjatatakse lambaid ja kitsi. On üllatav, et Tiina suudab oma piiratud tiibeti keele oskusega siiski kohalikega (pildil vasakul) suhelda. Mul õnnestub suhtlemine märksa vähem või olgem ausad − peaaegu ei õnnestugi. Tangime ka autosid. Eesti maksuameti suureks rõõmuks väljastatakse meile kütuse ostu kohta tšekk: märkmikust rebitakse ruuduline leht, kirjutatakse sellele tiibeti keeles kõik mis vaja ja paremale alla nurka jääb templi funktsiooni täitev õline pöidlajälg.

Asume taas teele. SILK 3 esimesena, SILK 2 teisena ja SILK 1 teiste sabas. Priit näib olevat pisut väsinud, istun ise SILK 2 rooli. Saame sõita vaid mõnisada meetrit, kui juhtub halvim. Vastutulev auto sõidab tolmusel halva nähtavusega teel vastassuunavööndisse ja põrutab SILK 2-le lihtsalt otsa. Meie liikumiskiirus on Domari küla servas õnneks väike, umbes 40 km/h, kuid tolle sõiduauto kiirus on suurem, hinnanguliselt 70−80 km/h, seetõttu on mõlema auto kahjustused sellised, et edasiliikumine on absoluutselt võimatu. Land Cruiser on tugev auto, kuid juhipoolne esiosa (tiib, tuled, ratas, radiaator, pamper, esiklaas jm) on täiesti lömastunud, eemal vedeleb maas tagaukse purunenud klaas, viga on saanud mõlemad esiistmed. Avanenud turvapadjad ja kinnitatud turvavööd kaitsesid meid siiski tõsisemate vigastuste eest. Saan kerged vigastused mõlemale põlvele. Mu selja taga istunud tõlk Guō Zhìhóng väljub intsidendist katkise silmalauga, mis vajaks tegelikult paari nõelapistet, kuid meditsiinilist abi pole kahjuks võtta mitmesaja kilomeetri raadiuses. Tiina õlg ja kael saavad kerge põrutuse, Priit peab leppima sinikatega käel. Avarii põhjustanud Honda Legend ning selles istunud mees ja naine on rohkem kannatada saanud. Naise näol on valugrimassid, aeg-ajalt kostavad oiged. Mees lohutab teda ja pühib näolt verd. Toibunud esimesest ehmatusest, kutsume liikluspolitsei, kes asub 233 km kauguselt Ālǐst teele õnnetuskohta. Teade avariist levib välgukiirusel Domari külaelanike hulgas ja peagi on meid ümbritsemas tohutu rahvahulk, tullakse palveveskit keerutades, tullakse perede kaupa, tulevad lapsi imetavad noored emad. Minu põlvede ümber hakkavad tekkima sinikad ja veidi hiljem ka paistetus. Kiiresti oleks tarvis jääkompressi. Kust seda võtta? Ise vist selle peale ei tuleks, aga külaelanikud on targemad − mulle tuuakse parajalt suur sügavkülmutatud jakiliha käntsakas. Keeran selle käteräti sisse ja asetan kord ühele, kord teisele põlvele. Kaido, Tiina ja Uigur tegelevad probleemide lahendamisega: politsei, kindlustus, uue džiibi rendivõimaluste uurimine jne. Mina üritan samal ajal palgata kaks Domari külameest, kes jääksid ööseks meie autot valvama.
Loomulikult loobume Ālǐsse jõudmise plaanist ja pöördume külaservalt Domarisse tagasi, et otsida öö veetmiseks sobiv ulualune.
Äkitselt meenub üks katke eileõhtusest vestlusest, mil tegime plaane tänaseks. Jõudsime ühisele arvamusele, et välja tuleks sõita vara. Raivo, kes mõnikord on üsna lõbus ja jutukas, oli terve õhtu kuidagi sõnaaher. Avaldades heakskiitu tavalisest varasema väljasõidu ideele, lausus ta vaid viis sõna: “Autoga võib ka midagi juhtuda.” No comments!

Vedelen magamiskotis, und ei tule. Põlved teevad valu, aga veelgi enam teeb muret mõte, mis saab edasi. Püüan vaimusilmas veel kord läbi elada avarii. Mõtlen, et miks ees sõitnud SILK 3 meeskond, kes tavaliselt hoiatas raadioside teel võimalikest ohtudest, ei teinud seda just nüüd, mil seda hoiatust − vastutulev auto tolmupilves! − oli kõige rohkem tarvis. Kui ma äkitselt umbes kümnekonna meetri kauguselt tolmupilvest väljuvat ning samas sõidureas otsejoones vastutulevat autot nägin, kas oleksin saanud avariid kuidagi vältida? Vist mitte. Aga kui minu asemel oleks roolis istunud Michael Schumacher või Markko Märtin? Kui mul oleks vormelimeeste või rallisõitjate reaktsioon ja kogemus, kas see oleks juhtunud ka siis?

R 28 sept: Domar – Wüjang – Nyak tso – Rutog – Zhaxigang – Ālǐ (Sengge-zangbo, Gar, Shīquán-hé, 4281 m); ca 233 km

Tõusen hommikul enne kaheksat esimesena ja jätan hommikusöögi vahele. Mitte küll ehk süütundest, aga vastutustundest − istusin ju õnnetuse hetkel SILK 2 roolis ikkagi mina − lähen külaservale ning veendun, et auto on samas seisus nagu eile õhtulgi. Ainult veidi eemale teele asetatud ohukolmnurk on kadunud, õigemini varastatud. Lasen valvurid vabaks ja asun otsima veoautot, mis meie autovraki Ālǐ Toyota remonditöökotta toimetaks. Varsti leiangi veoauto, kuid raskem ülesanne seisab ees. Kuidas see 2,5 tonni kaaluv maastur veoautokasti tõsta, seda ma küll ei tea. Kas ehitada prussidest kaldtee? Juhipoolne esiratas ju ei liigu. Mingit tõstemehhanismi pole mitmesaja kilomeetri raadiuses. Üks realistlikuna näiv võimalus siiski on: maantee kõrvale tuleb kaevata kaldtee, umbes meetrisügavune. Veoauto saab tagurdades sellesse süvisesse nõnda, et kasti tagumine serv jääks umbes teega samale tasapinnale. Siis suudame ehk Land Cruiseri kuidagi kätejõu ja rihmade abil veoautokasti tõmmata-tõugata. Selleks palkame neli meest, kes toovad kodust kirkad ja labidad ning asuvad kaldsüvist kaevama.
Vahepeal jätan reisikaaslastega hüvasti. SILK 1 ja SILK 3 asuvad Ālǐ poole teele, olles pilgeni täis, sest kuidagi on tarvis edasi toimetada varem SILK 2s olnud siiditeelised ja nende pagas.
Katsetame, kas meie insenerileiutis ka töötab. Esialgu igatahes mitte. Kaldtee on tarvis kaevata paarkümmend sentimeetrit sügavamaks. Lõpuks siiski on paljude külaelanike ühiste pingutuste tulemusena SILK 2 veoautokastis ning trosside ja rihmadega korralikult kinnitatud. Kell on juba 4, enne keskööd me vist Ālǐsse ei jõua, sest veoautojuht ütleb, et kiiremini kui 30 km/h ta sellise lastiga sõita ei julge.
Asumegi teele. Tükk aega pakub kaunist vaatepilti Nyak tso, 4365 m kõrgusel asuv maaliline järv. On tunda, et oleme jõudnud lõuna poole, sest Nyak tso kaldal on mitme kilomeetri ulatuses rohetav ala. Lumepiir on Kunluniga võrreldes tõusnud tunduvalt kõrgemale, ka tänase teekonna kõrgematest lõikudest (4875 m) jääb lumepiir isegi veidi ülespoole. Pisut enne Rutogi ootab meid ees positiivne üllatus, valmimisjärgus asfalttee kuni Ālǐni. Tiibeti platoo oludes mõjub see tõelise autostradana.
Pärast keskööd jõuamegi Ālǐsse, Induse ülemjooksul asuvasse Lääne-Tiibeti suurimasse linna. Jätame auto Toyota teenindusjaama, mis õnneks on siin olemas. Seejärel asun otsima hotelli, mille nime tean vaid häälduspõhiselt. Kogu linn magab, pole kelleltki küsida. Kolmandal katsel, öösel kella 2 paiku õnnestubki leida see õige. Meenub, et ma pole täna midagi söönud ega tilkagi joonud. Nälja ja janu tundmiseks pole olnud mahti. Ühepäevane paast polegi nii paha, pealegi on ju ramaḍān.

L 29 sept: Ālǐ, ilm pilvine, 3−8 °C

Alustuseks paar selgitavat märkust linna nime kohta. Meie omavahel ütleme Ālǐ. Lisaks sellele on kasutusel veel hulk nimesid, erinevaid kirjapilte (tiibeti ja hiina kirjamärkides) ning latinisatsioone, mis tekitavad parajat segadust. Minagi sain üsna hiljaaegu teada, et Heinrich Harreri eespoolnimetatud Gartok ja Ālǐ on üks ja seesama. Olgu siinkohal loetletud ka muud variandid ja kirjapildid: Sengge-zangbo (tiibeti k སེང་གེ་ཁ་འབབ, samanimelise jõe järgi), Shīquán-hé (hiina k 狮泉河镇, ‘lõvi-allika jõe linn’), Gar või Ger (hiina k 噶尔, pīnyīn: Ga’er), Ālǐ (hiina k 阿里).

Suur osa päevast möödub sekeldustes: migratsiooniametis, politseis, apteegis, Toyota teenindusjaamas. Politsei ei luba meil linnast lahkuda enne, kui komisjon on uurinud üleeilse avarii üksikasju ja teinud mingi otsuse.

Kuulen, et ka SILK 3 eilne jõudmine Ālǐsse ei möödunud ilma närvikõdita. Nimelt, Võru-Jaanus jäi roolis magama, kaldus vastassuunavööndisse ja sealt edasi juba teepeenrale. Raivo suutis kõrvalistujana viimasel hetkel roolist haarata ning auto teele tagasi juhtida. Tubli meeskonnatöö!

Lõunasöögimenüüst väärib nimetamist seapekk rohke kristallsuhkru kattega, mis konservatiivse maitsega eestlastele erilise delikatessina ei tundu. Isegi keedetud riis selle lisandina ei paku eriti leevendust.
Nädala emotsionaalseks kõrgpunktiks kujuneb vaieldamatult tänane õhtusöök. Mingil imeväel võidame tiibetlastest kõrtsmike täieliku usalduse, meile avatakse Tema Pühaduse XIV dalai-laama Tenzin Gyatso pildiga sala-altar. Nii mõnigi võiks küsida, mis selles siis nii erilist on. Aga on. Sest dalai-laama hoolikalt raamitud portree Hiina võimu all olevas Tiibetis on umbes sama mis “Mein Kampf” või sini-must-valge lipp Stalini-aegses Eesti NSVs. Emotsionaalne perenaine ei suuda tagasi hoida pisaraid ega valjuhäälset nuttu. Ta pakub meile kingitusena kaasa kohalikku hundijalavett arat, mineraalvett ja maiustusi. Arat valatakse mootoriõli kanistrist − mis see ikka kangele alkoholile teeb, kui sinna ongi jäänud tilk õli. Kindluse mõttes jätan täpsustamata, kas see kõik leidis aset Ālǐs või kusagil linnast väljaspool. Mine sa tea... ei tahaks oma sõnarohkusega tekitada kõrtsiperenaisele mingeid ebameeldivusi.

P 30 sept: Ālǐ, ilm päikesepaisteline, õhurõhk tõuseb, 2−9 °C

Toyota teenindus lubab SILK 2 korda teha 18. oktoobriks. Kindlustusseltsiga Seesam paistavad asjad kahjuhüvitise osas sujuvat.
Uigur, Tiina ja mina suundume politseiametisse. Kutsume kaasa ka Leonidi, juhuks kui peaks tarvis minema juriidilisi nõuandeid. Liikluspolitsei teeb meile ja avarii põhjustanud Honda Legendi juhile teatavaks komisjoni otsuse ning esitab allkirjastamiseks akti. Hiinlasest juht hakkab tatti pritsides karjuma, et tema pole otsusega rahul ja alla ei kirjuta. Leonidi soovitusel ei soostu ka mina oma pookstave paberile panema, sest see on koostatud hiina keeles. Leitakse siiski inimene, kes tõlgib teksti puu-inglise keelde ja ma allkirjastan akti.

Jääb aega ka Ālǐga tutvumiseks. See on üsnagi kaasaegse ilmega alevik, kus ühinevad tiibetlik ja hiinalik, kirevust lisavad ka mõned turul kauplevad muslimid. Hiina turg pole just meeliülendav: siinsamas, ostjate silme all võetakse elu kanadelt ning kitkutakse suled, kaladelt eemaldatakse soomused ning need fileeritakse lausa elusalt. Sest kaup peab olema värske! Ka küüliku mõrvamine käib lihtsalt: modelli olekuga habras tütarlaps haarab väriseva looma tagajalgadest, virutab peaga vastu betooni ja ongi valma. Kes on juba poolel teel, et hakata taimetoitlaseks, saab siinsel turul selleks kindlasti täiendava tõuke.
Tiibetis veedetud 4 päeva jooksul oleme kohanud ainult kahte budamunka, ja just siin, Ālǐs.

Doktor Priit on varasemast enam enda jaoks teadvustanud mäehaiguse probleemi tõsidust ning asub tegelema oma patsientidega. Ta püüab välja selgitada, ehk on mõnes Ālǐ arstipunktis barokamber. Paraku mitte. Järelikult tuleb võidelda hapnikupuuduse ja madala õhurõhuga teisiti: Tiinale topeltdoos Diacarbi, teistele leebemat, Tiibeti maarohtudest profülaktilist tinktuuri.

Üle hulga aja saame sauna. See on korralik saunakompleks, mis koosneb kolmest osast: sinaka veega täidetud puust vannid, aurusaun ja soome saun. See, et vaid saunalinaga keha varjavad mehed ja naised võivad korraga ühte sauna minna, tundub olevat saunatöötajatele ennekuulmatu. Kätega vehkides ja häält tõstes tahavad nad meile selgeks teha, et see pole lubatud, aga kombluspolitseid siiski kohale ei kutsu.

Nii mõnigi meist on juba tüdinenud kohalikust toidust. Tahaks praekardulat! Raivo, Priit ja Leonid käivad turul ning ostavadki kartulit, porgandit, sibulat ning Eesti moodi läbikasvanud suitsupekki. Hotelliköögist leiavad nad kaks vokipanni ning asuvad kohe kokkade rolli. Üks, suurem pannitäis toitu valmib koos suitsupekiga, väiksem aga nendele “imelikele”, Tiinale ja mulle, kes ei söö liha. Söögi kõrvale pajatab Leonid värvikaid lugusid sellest, kuidas ta Gröönimaal ära eksis ja 5 päeva üksi, peamiselt sääskedest toitudes tagasiteed otsis.
Hilisõhtuks jõuab kohale autojuht Mister Li, nagu teda meile tutvustati, koos päevinäinud ja õudset häält tegeva Mitsubishi Pajero maasturiga, mis peab mõnda aega asendama SILK 2.

E 1 okt: Ālǐ – Tholing (Zhada); 222 km; kõrgus merepinnast 3730−5380 m, ilm päikesepaisteline, temperatuur olenevalt kõrgusest ja kellaajast −1 kuni +16 °C

Tee Tholingi kulgeb veidi aega mööda asfalti, aga kui kõrvalteele keerame, tuleb meil aeg-ajalt sõita mööda jõesängi. Uigur on veendunud, et keerasime magistraalilt valest kohast ära ning me pole praegu üldsegi Tholingi teel, vaid mingil karjuserajal. Pärast pikka vaidlust ja kaartide võrdlemist jätkame sõitu siiski samal teel, ning kui uskuda kompassi, siis Tholingi poole. Kõrgemal muutub tee kitsaks ja vaevu-vaevu läbitavaks, sulav lumi on muutnud pinnasetee pehmeks ning poriseks. Mäekurud (5320 ja 5380 m) on lumised ja libedad. Mõtlen hirmuga, mis saab, kui mõni veoauto peaks praegu vastu tulema. Kas tõesti peame siis selles sopas pool kilomeetrit tagurdama mõne laiema kohani, kus on võimalik teineteisest mööduda? Ilm on samas ilus ja selge, paremat kätt eemal paistavad Himaalaja jäised harjad. Ka teeäärne maastik on imekaunis ning Tholingile lähenedes üha kaunimaks ja suursugusemaks muutub. Ingliskeelses kõnepruugis nimetatakse siinseid pinnavorme “savimetsaks”. Mulle meenutavad need mäed ja oruservad pigem teineteise külge ühendunud kõrgusesse pürgivaid gooti katedraale. Ootamatu looduslik korrapära ja juhuslik asümmeetria vaheldumisi, justkui Gaudi loomingu ekstravagantsemad näited.

SilkRoadZhadaMiski puruneb Mitsubishi Pajero roolivarda ja pooltelje juures − see vajab pisiremonti. Paigutame 10 inimest kahte Land Cruiserisse ja jõuame ikkagi Tholingi. See on tiibetipärane nimi − Tholing (མཐོ་ལྡིང་, Wylie: mtho lding, ‘kõrge koht’), hiinapärane nimi on Zhada ning seda translitereeritakse erinevalt  Zanda, Tsanda, Tsada, Zada. Esmalt külastame kohalikku budakloostrit, kuid on juba pime ja kahjuks on templid suletud. Piirdume traditsiooniliste ringide tegemisega ümber stūpade (pildil vasakul).
Ööbimiskoha kvaliteedi suhtes oleme üldiselt üsna leplikud, kuid nähes esimest majutusasutust, kus pole elektrit ega vett, otsustame jätkata otsinguid. Peagi selgub, et elektrit pole täna kogu alevis, aga pesemisvõimalusega külalistemaja siiski leiame.
Janu kustutamiseks astun sisse esimesse ettejuhtuvasse vürtspoodi, öeldes sisenedes tiibetikeelse tervituse: “Tashi delek!” Hetk hiljem mõistan, et läks vist veidi valesti, poepidaja on hiinlane. Vastuseks saan mitte just kõige sõbralikuma: “I am not tashi delek, I am nǐ hǎo!*” Joogi saan kätte sellegipoolest. Kuna Tholingis on elektrivaba päev, on probleeme ka toidu valmistamisega. Pikkade otsingute järel leiame siiski söögikoha, mis saab energiat generaatorist.
Kuna 1. oktoober on Hiina Rahvavabariigi aastapäev, käib sõjaväeosas kõva pidu, kostab reibas muusika. Nii sõdurid kui ohvitserid istuvad ümber lõkke ja skandeerivad innustunult kooris loosungeid.

Päevane tihe programm ei lase keskenduda põlvevalule, ent magama heites tunnen, et kokkupõrkel saadud vigastus annab end teravalt tunda. Kas tõesti juhtub nii, et nüüd, mil jõuan Kailashi jalamile, olen sunnitud loobuma palverännakust ümber selle mingisuguse tobeda avarii tõttu? Miks just mina? Milliseid jumalikke jõude ja kuidas peaksin paluma, et asi võtaks suuna paremuse poole? Kaks päeva on ju mäkkeronimiseni veel aega, kõik võib veel muutuda. Teistele ei tuleta ma oma põlveprobleemi meelde − probleeme on niigi küllaga ja vaevalt tohtrihärra Priitki millegagi aidata suudaks. Vähemalt praegu püüan sisendada endale, et Kailashi-ringist ei loobu ma mingi hinna eest, ronin kas või käpuli roomates kurule. Retsiteerin mõttes Meditsiini-Buddha mantrat, mõeldes seejuures nii oma põlvele kui ka reisikaaslaste mäehaiguse ilmingutele. Pole küll kindel, kas see aitab, aga halba kindlasti ei tee.

* Nǐ hǎo – mandariini-hiinakeelne levinuim tervitus tänapäeval

T 2 okt: Tholing – Tsaparangi varemed – Tholing – Moincêr (Monster) – Darchen; 270 km; temperatuur olenevalt kõrgusest ja kellaajast −3 kuni +9 °C

Võtame suuna 18 km kaugusel asuva Guge kunagise pealinna Tsaparangi poole. Teel jääb SILK 3 porri kinni. Ei aita siin enam four-wheel-drive, aeglane maastikukäik ega Raivo pikk autojuhistaaž − sügavasse porisse vajunud maastur siit omal jõul enam edasi ei pääse. SILK 1 on jõudnud kindlamale pinnale, ehk suudab Uigur hättasattunud džiibi puksiirköitega välja tõmmata? Hoiame pöialt. Vägevad masinad need Land Cruiserid: nagu tigu limase teelehe pinnal, nõnda roomab, õigemini lohiseb SILK 3 kümmekond meetrit mööda pori teise auto järel ning me võime taas kergemat hingata. Korras! Pole siiski põhjust kahetsust tunda raisatud aja ja vaeva üle. Tsaparang igatahes väärib külastamist, siinsete budatemplite spirituaalne aura pole ajaga kadunud.
Kuningas Langdarmaga lõppes Yarlungi dünastia. Ühel selle kuningasoo järeltulijal õnnestus rajada Lääne-Tiibetis oma kuningriik Guge, mis püsis XVII sajandini. Sel paigal on olnud oluline roll Tiibeti budismi ajaloos. XI sajandil saabus Guge kuningriiki tuntud Bengali õpetlane Atīśa Dīpaṃkara Śrījñāna (enamasti tuntud lühidalt kui Atīśa, 982−1054), tutvustas tiibetlastele Indias selleks ajaks juba levima hakanud Kālacakra ehk ‘ajaratta’ tantrat ning lõi sellega eeldused kadami budismikoolkonna arenguks. Kālacakra õpetus sai aluseks ka Tiibeti ajaarvestusele ja kalendrile.
Üks siinne templivalvur jutustab loo, mille kohaselt hävitanud 700 aastat eksisteerinud Lääne-Tiibeti kuningriigi Ladakhi armee, rikkudes seejuures alistumisel sõlmitud kokkuleppeid ning tappes või orjastades pea kõik elanikud, ka lapsed ja naised, eluga õnnestunud pääseda vaid 200 inimesel. Õnneks ei visatud noil aegadel lennukipomme, seetõttu on tänini säilinud Guge varemed ja suurepärased templid. Suursuguses kompleksis on kaks paleed ning nyingma, kagyu, kadami ja gelugi koolkondade pühakojad. Külastame Dölma (Tārā), Yamāntaka (‘surma hävitaja’), Karpo (‘valge’) ja Marpo (‘punane’) templeid. Neist viimane on seotud drikung kagyu traditsiooniga, hästi säilinud freskodel tunnen ära koolkonna rajaja, auväärse Jigten Sumgöni (1143−1217).* Tahaksin väga jäädvustada selle seinamaalingu fotona, kuid kahjuks pole see lubatud. Läänemaailmale oli see kõik peaaegu teadmata kuni 1930. aastateni, mil Guge tõusis arheoloogide huviorbiiti pärast seda, kui Itaalia budoloog Giuseppe Tucci kirjeldas oma töödes siinseid freskosid. Briti ajaloolane Michael Wood on välja öelnud mõtte, et just Guge võib olla ajalooliseks aluseks kuulsale Shangri-la legendile.

Meieni jõuavad teated, mis ei tõsta tuju. Kailashil pidavat valitsema lumetormid ja nähtavus olevat peaaegu olematu, nii et kolmest-viiest sammust kaugemale olevat võimatu näha.

ImagetextTee (pildil vasakul) Gugest läbi Zhada Moincêrini on erakordselt halb, kohati vaevu läbitav isegi neljarattaveoliste sõidukitega. Aega ja kütust kulub märksa rohkem, kui olime arvestanud. Sarnaselt eilsele paistavad ka täna läänekaares Himaalaja lumine ahelik ja selle majesteetlikult esilekerkivad tipud. Nii nagu me ei suuda silma järgi hinnata Kuu kaugust Maast, on distantsid petlikud ka kõrgmägedes. Himaalaja helkivad tipud tunduvad olevat siinsamas kõrval, eriti läbi kaamera teleobjektiivi vaadates. Ent kaart ütleb midagi muud − need on vähemalt 40 km kaugusel.
Kaheksa paiku hakkab pimenema, aga meil on sõita rohkem kui 100 km. Veidi enne Darchenit lõhkeb Mitsubishi radiaator. Me isegi ei suuda enam kurvastada, ka mitte vihastada. Kapoti alt vett purskavat ja tossu välja ajavat autot vaadates puhkeme naerma. Mister Li ei mõista, mis siin õige naljakat on. Äbariku olemisega mehe sihverplaat muutub aina hädisemaks, lausa kahju hakkab vaesest Mister List.

Meis süveneb kahtlus, et me pole õigel teel. Õigemini siin polegi mingit teed kui niisugust, siin-seal on näha veoautode jälgi, mida üritame järgida. Sõidame kord siia, kord sinna, kuid kõik teerajad lõpevad mingil mäenõlval. Nähtavus on halb, on täiesti pime, ka kuu ei paista. Oleme kaotanud igasuguse orientatsiooni − meil on küll kompassid, aga neist pole antud hetkel kuigi suurt abi. Palkame lõpuks ühe veoautojuhi, kes väidab tundvat siinkandi teid ja lohistab meie katkise rendiauto Darchenisse, 4575−4670 m kõrgusel asuvasse külasse, kust alustatakse palverännakuid ümber Kailashi.
Siiditee tuuri planeerimiseks ja teel orienteerumiseks kasutame peamiselt aastal 2006 Saksamaal välja antud “World Travel Atlast”, nii raamatu kui CD kujul. Enamasti vastavad atlase kaartidel märgitud teed tegelikkusele, ka kilometraažis ei esine suuri vigu. Seda ei saa kahjuks öelda Tiibeti kohta − mitmes teelõigus on teekonna tegelik pikkus 30−45% suurem kaardil märgitust, seetõttu ei pea paika ka meie ennustused päevateekonna kestvuse osas.
Darchenis tegutsevad mitmed majutusasutused vaid palverännakute hooajal maist septembrini. Praegu on juba oktoober ja erilisi valikuvõimalusi pole. Peatume võõrastemajas, kus on peale meie veel kuus-seitse inimest endale peavarju leidnud. Hoone arhitektuurne siselahendus on võõrastemaja kohta tavapäratu. Tegelikult on kogu majas vaid üksainus suur ruum, mis on jaotatud lahtriteks või nii-õelda tubadeks paksemast põrandapapist või vineerist vaheseintega, millest vaid mõned ulatuvad laeni. Selline ruumilahendus on tuttav kaasaegsetest pangahoonetest ja ajalehetoimetustest, kus igal telleril või toimetajal on oma boks ja klaasuks, aga ruumi ülaosa on kõigil ühine. Kui keegi naabertoas teist külge keerab või peeretab, on see hästi kuulda. Oleme kõik ühtviisi väsinud ega lase ennast kõrvaltubade tegemistest segada. WC pole elumajast kaugel, umbes 70−80 m kandis. Suvel toimib see oletatavasti vesiklosetina, aga kuna viimastel nädalatel on siinkandis valitsenud vaid miinuskraadid, on kütteta kempsu veevärk − ja mitte ainult veevärk − külmunud ning poti kohale on tekkinud ligi poole meetri kõrgune koonusekujuline pruun jäätunud mägi. Kartes muutuda liialt naturalistlikuks ning väljuda sündsa väljendusstiili raamest, loobun detailsematest kirjeldustest. Aga tegelikult polegi eelöeldu mõeldud tiibetlaste hotellikultuuri naeruvääristamiseks. Vastupidi, on isegi imetlustvääriv, et neisse ülikarmidesse looduslikesse tingimustesse on üldse suudetud rajada mingi infrastruktuur ja majutusasutused. Seetõttu kannab käsolev võõrastemaja kirjeldus pigem informatiivset iseloomu ega pretendeeri hinnangute andmisele.

* Mõni kuu hiljem, vesteldes drikung kagyu koolkonna ülemvaimuliku, Tema Pühaduse XXXVII Drikung Kyabgon Chetsang Rinpochega, jutustan talle Punasest templist ja selle seinale maalitud Kyobpa Jigten Sumgönist. Templi olemasolu on tallegi uudiseks ning ta ilmutab asja vastu suurt huvi.

K 3 okt: Darchen – Mt Kailash – Diraphuki (Drira-phuk) gonpa (5050 m); ca 22 km jalgsi; ilm rännakuks soodne, pilvitu, kerge tuul selja tagant, temperatuur olenevalt kõrgusest ja kellaajast −8 kuni −1 °C

Kas tõesti algab täna see, millest olen unistanud palju aastaid − retk ümber Kailashi ehk Tisé (zhang zhungi k ‘vee mäetipp’, ‘jõe mäetipp’) ehk Kang Rinpoche (གངས་རིན་པོ་ཆེ), nagu tiibetlased seda kutsuvad? Retk ümber mäe, mis seni on tundunud kauge, müstilise ja kättesaamatuna. Mingi õrn lootus teha ring ümber püha mäe tärkas aastal 2001, mil käisime koos Tiinaga Tiibetis. Mitmetel põhjustel pidime tol korral oma soove taltsutama ja piirduma vaid maa lõunaosa kloostrite külastamisega ning põgusa jalgsimatkaga Himaalaja nõlvadel Rongbuki liustiku piirkonnas. Kas tõesti nüüd... Põlvedest on kadunud igasugune valu. Kas see häda läks lihtsalt niisama mööda või aitasid autosugestioon, siirad palved ja mantra? Igal juhul olen tänulik.

Hommikul palkame Darchenist 2 šerpat* kandma meie ühist varustust: telke, priimust, veekeeduanumat, toitu jne. Priit, Võru-Jaanus, Laura ja Tiina palkavad lisaks veel 3 šerpat isiklike seljakottide jaoks. Üks kandjatest on suurte kogemustega ja väidab, et tema jaoks on algamas neljasajas ehk “juubeliring” ümber püha mäe. See kõlab uskumatuna. Püüan teha peas kiire arvutuse: palverännakute hooaeg kestab 5 kuud maist septembrini ja kui kandjal õnnestub leida tööd keskeltläbi üheks Kailashi-ringiks nädalas, teeb see aastas kokku vähemalt 20 ringi. Väljanägemiselt neljakümnele lähenev mees võib ju olla kandjana ametis juba 20 aastat, siis tõepoolest − miks mitte!
Pärast varustuse ja seljakottide ümberjagamist asumegi teele. Mõnele meist on see sportlik mägimatk, mõnele palverännak. Külast väljudes hoiame algul vasakule, läände, sest sooritame ringi kellaosuti liikumise suunas, nagu seda teevad budistid, hindud ja džainistid − üksnes böni religiooni järgijatel on tavaks sooritada palveretk vastupidises suunas. Teisi palverändureid on vähe, sest ilmastikuolud pole enam kuigi soodsad, tavaliselt eelistatakse maid-juunit. Möödume ühest palverändurist, kes liigub edasi kummardusi tehes. Nahkne põll ette seotud, käes puust sandaalitaolised kaitsevahendid, laskub ta algul põlvili, siis kõhuli, toetab otsmiku vastu maad, sirutab käed ette ning jääb hetkeks sellesse asendisse. Seejärel tõuseb ta püsti ja teeb 3 sammu, jõudes nüüd umbes sinna, kus enne oli pea või ettesirutatud käed. Jälle laskub ta põlvili... Nõnda liigub ta iga kummardusega ühe kehapikkuse võrra edasi. Kui eeldada, et koos ettesirutatud kätega on tiibetlanna pikkuseks veidi alla 2 meetri, siis peab ta 53 km läbimiseks maha heitma vähemalt 26 500 korda. Väidetavalt kulub ühe täisringi tegemiseks sel viisil tavaliselt 14−16 päeva.
Varsti pärast külast väljumist hakkab rada kulgema Lha chu (tiibeti k ‘jumala jõgi’) kaldal. Esialgu pole Kailashi tippu näha, sest seda varjab teest otse paremal pool kõrguv 5122-meetrine Dzamser podrang (‘kollase Jambhala palee’). Ilm on selge ja nähtavus hea, üsna kergesti on eristatavad lõuna-kagu suunas ka kaugemad mäed, Gurla Mandhata (7728 m) ja Nepali territooriumile jääv Api (7132 m). Varsti jõuame Kangnyi (‘kahejalgne’) stūpa juurde ning läbime selle võlvkäigu, mis pidavat tooma õnne. Siinsamas kõrval on Darnyön (tiibeti k ‘hull lipp’), mis on alates 1983. aastast kujunenud Kailashi religioossete pidustuste keskmeks. Igal aastal saga dawa (‘neljas kuu’) täiskuu ajal, st kuukalendri neljanda kuu 15. päeval, püstitatakse siin uus “hull lipp”. Tegemist on võimsa puust lipuvardaga, mille külge on kinnitatud tohutu hulk palvelippe − mõnes mõttes meenutab see germaanlaste paganlikust traditsioonist tuntud meiupuud. Asend, kuidas lipuvarras oma taaspaigaldamisel püsima jääb, on pidupäevalistele äärmiselt oluline. Kui see jääb sirgelt seisma, on kõik hästi; kui see jääb viltu Kailashi poole, pole olukord kiita; kui see peaks aga kalduma mäest eemale, on asjalood hoopis hullud. Juba eemalt on näha, et tänavu püstitatud lipuvarda tipp on viltu Kailashi poole.
Pärast lühikest tõusu jõuame nn taevamatuste paika. See on püha koht, kuhu on aegade jooksul toodud munkade surnukehi, et need jõuaksid uue ringiga loodusesse tagasi. Hetkel näeme siin vaid väikseid kangaribade, kingade ja juuksekimpudega kaetud kivikuhilaid.

On näha, et Aivo enesetunne pole kõige parem ja talle käib liikumise tempo üle jõu. Tegelikult ongi tal teistest raskem, sest kaasas tuleb kanda rasket kaamerat, ja mitte ainult kanda, vaid ka kõik huvitav jäädvustada. Kogu grupi tempot pole mõtet maha tõmmata. Vabatahtlikuna olen nõus jääma teistest maha ja liikuma Aivo tempos. Kas altruismist? Kindlasti mitte ainult. Lisaks muule on meie reisi üks eesmärke produtseerida Eesti Televisioonile 16-osaline saatesari ning teha seda võimalikult hästi. Julgen oletada, et kaamera kõrval kõndides suudan paremini kui keegi teine meie grupist juhtida Aivo tähelepanu tohutule sümbolite hulgale, millest Kailashi-ring lausa kubiseb. Nõnda liigumegi aeglaselt ühe pühapaiga juurest teise juurde. Möödume mitmest mantrate ja muude raidkirjadega kaetud mani-müürist, paremale jääb efektse kujuga tohutu kalju, mida nimetatakse Guru Rinpoche tormaks (‘ohvrikook’), kaldajärsakul teisel pool jõge paistab Chöku gönpa (‘õpetusekeha klooster’). Kui Hiina kultuurirevolutsiooni ajal hävitati kõik Kailashi ümber asuvad kloostrid, siis see XIII sajandil rajatud kagyu koolkonda kuuluv Chöku klooster oli esimene, mis taastati.
Kuigi oleme kõndinud juba mitu tundi, on tõus olnud väike, altimeeter näitab kõrgust vaid 4710 m merepinnast. Kuid temperatuur on juba madalam kui Darchenis, sest jõevesi on kalda ääres jääs.
Aeg-ajalt püüab Aivo salvestada ka mu selgitusi ja kommentaare nähtu kohta, kuigi see tegevus näib kohati üsna mõttetuna, sest tuul on nii tugev, et ka parimgi kitsa suunakarakteristiku ja tuulekaitsega mikrofon ei suudaks teksti tuulemühast välja tuua. Kui saaks vähemalt korraliku pildigi kätte, kommentaarid saab ju hiljem asendada kaadritaguse diktoritekstiga.
Kusagil siinkandis peaks olema ka Buddha kuulus jalajälg, kuid kahjuks ei suuda me seda iseseisvalt leida. Eemal on üks nomaadide telk, suundume sinna. Püüan kokku korjata kõik riismed oma tiibeti keele oskusest ja pärida selle jalajälje kohta. Kordan küsimust, seekord püüdlikumalt, mille peale teed joov telgiperenaine kehitab õlgu. Ta kas ei saa küsimusest aru või ei tea. Nõnda jääbki meil jalajälg leidmata.
5050 m kõrgusel asuvasse ööbimispaika on jäänud minna veel umbes tund või poolteist. Aivo palub, et ma lliiguksin sobivas tempos ega ootaks teda − tema tahab veel rahulikult ümbritsevat loodust filmida. Lisangi tempot, ületan jõe ja varsti ilmuvad nähtavale stūpad, tempel ja kloostri kõrvalhooned. Lõpuks jõuan üsna väsinuna kohale. See on karma kagyu koolkonda kuuluv Diraphuki (‘jakisarve koobas’) klooster. Budistide uskumuse kohaselt pani palverännakutele ümber Kailashi XIII sajandil aluse Gyalwa Götsangpa, kelle juhatas mediteerimiseks sobiva koopa juurde ḍākinī (tiibeti k mkha’ ’gro ma, ‘taevas käija’), ilmudes emase jaki kujul. Sellest ka kloostri nimi.

Imagetext       Imagetext

Teised on end juba sisse seadnud kloostri külalistemajas. Puhanud veidi, käime kultuurirevolutsiooni tagajärgedest 1985. aastal taastatud templis, kus on aukohal kaastundejumalus Avalokiteśvara, Buddha Śākyamuni ja aukartustäratav raevukas kaitsejumalus. Teeme lühivisiidi ka ülakorrusel asuvasse laama residentsi ning anname üle traditsioonilised annetused − siidist khataki ja veidi raha.

Varsti hakkame tõsiselt muretsema, sest mu saabumisest kloostrisse on möödas ligi kaks tundi ja hakkab juba hämarduma, kuid Aivot pole veel. Oli ikkagi viga ta nõuannet kuulda võtta ning üksi kloostrisse kiirustada. Lähen kööki, kuhu on õhtusöögi ootel kogunenud kogu meie seltskond. Kaido paistab olevat teistest reipama olekuga. Teen talle ettepaneku Aivole vastu minna, sinnapoole, kus Aivo minust maha jäi. Ilmselgelt pole külma, tuule ja pimeda kätte minek ka Kaido hetke suurim unistus, aga ta nõustub vähimatki vastumeelsust ilmutamata. Mõne minuti pärast asumegi teele. Jõudnud astuda sadakond sammu, näeme hämarusest vastutulevat kuju. Aivo, üsna omadega läbi. Pole hullu, kuum tee ja mehine kõhutäis annavad sooja ja energiat. Tuleks võimalikult vara magama minna ja end korralikult välja puhata, sest homme tõotab tulla veel raskem päev.

* Kandjad nimetavad end küll šerpadeks, kuid jääbki segaseks, kas on tegemist šerpa rahvusest inimestega või on šerpa kujunenud ka tiibetlasest või mis iganes teisest mägirahvusest kandja sünonüümiks.

N 4 okt: Diraphuki gonpa – Drölma la (Tārā kuru) – Dzutulphuki (Dzutrül-phuk) gonpa (4820−4850 m); ca 25 km jalgsi; ilm pilves, −10 kuni −3 °C

Ärkan hommikul teistest varem, enne päikesetõusu. Hirmus tahtmine on minna kurule üksi ja kohe nüüdsama. Kümne aasta tagusest Himaalaja-matkast Bhutanis on mul üks negatiivne kogemus: läksin üksi ja ekslesin pool päeva mägedes õiget teed otsides. Otsustan siiski teele asuda teiste ärkamist ootamata. Hiilin vaikselt välja. Tegelikult ei peagi väga vaikselt hiilima, sest tuule müha on sammudest ja ukse kriuksumisest niikuinii valjem. Päikesetõusuni on jäänud veel kaks tundi ja ka kuu ei paista, ent ometi pole päris pime. Taevast peegeldub ebaharilikku müstilist punakasvioletset valgust, mis omakorda joonistab lumistele ja jäistele nõlvadele kõhedusttekitavaid pikki varje. Taevas on täiesti selge, näha pole ühtki pilve, kuid samas sajab lund. Ei saa ju sadada, kui pole pilvi! Võib-olla ei sajagi, ilmselt keerutavad pidevalt suunda muutvad tuuleiilid liustikult lumepilvi üles. Kui tuul vaibub ja lumi maha langeb, on isegi näha Kailashi ähmaseid kontuure. Ja siis mõne hetke pärast olen jälle täielikult mattunud tihedasse lumepilve, nii et ma ei näe isegi kolme sammu kaugusele. Möödun mingist kummalise kujuga kivist. Või see polegi kivi? Näeb välja nagu surnud mees. Kuigi tõus on järsk, liustikujää kohati libe, nähtavus halb ja aeg-ajalt tahavad tuuleiilid mind endaga kaasa viia, sujub kurule tõus kuidagi ootamatult lihtsalt. Pole tunda vähimatki väsimuseraasu. Jõuan kuruharjale ajaks, mil esimesed päikesekiired langevad Kailashi tipule. Punakasvioletne valgus hakkab aeglaselt hajuma. Kuru lõunapoolne nõlv on äärmiselt järsk, täpsemalt öeldes on tegemist kilomeetrikõrguse kaljuseinaga. Siit küll alla ei saa, vähemalt ronides mitte. Äkitselt jõuab minuni veendumus: taganttuul on nii tugev, et tarvitseb vaid hüpata kuristikku, ajada käed-jalad laiali ja tuul kannab mind nagu lindu. Hüppangi, erilist hirmu tundmata. Täiesti uskumatu, lendangi läbi õhu ega kuku alla. Tarvitseb vaid teha õhus aeglaseid ujumisliigutusi. Olen midagi kuulnud Tiibeti lendavatest munkadest ja levitatsioonist. Ei tea, on see nüüd tuul, mis mind kannab, või olen tõepoolest saavutanud meditatsioonides taseme, mis lubab ignoreerida füüsikaseadusi ning väljuda Maa gravitatsioonijõu mõjusfäärist? Kahju, et fotokat kaasas pole. Aga nüüd hakkab tuul vaibuma ja tajun selgelt, et langen allapoole. Kurat võtaks! Mingi sisetunne ütleb, et langemiskiiruse vähendamiseks pean jalgadega õhus jalgrattasõiduliigutusi tegema. Väntan kõigest jõust...

Mul hakkab külm, sest vändates olen magamiskoti pealt ära ajanud. Teiselt poolt vaheseina kostab valju norskamist, vist Priit. Miks ei võinud ta oma norskamismootorit hiljem sisse lülitada, oleksin vähemalt unenäo lõpuni näinud.

Eile õhtul kloostrisse jõudes olime liiga väsinud üleva vaate nautimiseks, varjusolev Kailashi lumine põhjanõlv paistis hallina või isegi tumesinisena. Tänahommikune panoraam on jalustrabav − idast tulevad esimesed päikesekiired on läbistamas mäeharjalt õhkulennutatud lumepilve, muutes selle tippu ümbritsevaks helendavaks oreooliks. Hakka või uskuma, et tegemist on Śiva ja Pārvatī eluasemega. Või Cakrasaṃvara kehaga? Pilguga taevastest kõrgustest allapoole laskudes näeme esiplaanil kolme väiksemat mäge, mis kõik kannavad budistlike jumaluste nimesid: vasakul Mañjuśrī, keskel Avalokiteśvara ja paremal Vajrapāṇi*.
ImagetextTäna on kogu meie reisi üks raskemaid päevi, peame ületama 5660 m kõrguse Dölma la. Vaid vähestel meist on varasem kõrgmägede kogemus, senised kõrgusrekordid piirduvad Kaidol ja Leonidil 5642 meetriga Elbrusel, Tiinal 6200 meetriga Mount Everesti nõlval, mul 6270 meetriga samuti Everestil.
Teekonna esimene osa on lihtne, muudkui astu mööda tasast lund (pildil ülal). Poole tunni tee kaugusel ööbimiskohast kogeme midagi, mis kindlasti ei tõsta tuju. Mäenõlval istub mees, liikumatu, nägu kaetud kapuutsiga. Kahjuks lahkus ta eile õhtul siitilmast. Nagu meiegi, nõnda tahtis ka tema tõusta Dölma kurule, kuid jõud sai otsa, ta pöördus tagasi, ent ei jõudnud kloostrini. Käia oleks jäänud veel veidi üle kilomeetri. Küllap said hapnikuvaene õhk, madal temperatuur, rasked lumeolud ja tuul talle saatuslikuks. Võimalik et oma osa oli ka mäehaigusel**. Samas, võrratult ilusam on surra pühal Kailashil kui näiteks autoõnnetuses mõnel kiirteel. Kui uskuda “Tiibeti surnuteraamatus” öeldut, peaks selle palveränduri surematu pool eksisteerima praegu mingis erilises surma ja järgmise ümbersünni vahepealses olekus ehk bardos. Ja kui üldse valitseb maailmas üleüldine õiglus, siis see, kes on elust lahkunud palverännakul ümber püha Kailashi, on küll auga ära teeninud parema ümbersünni.

Eile oli kerge tuul tagant, täna puhub tugev vastutuul. Kuigi lund ei saja, rebib tuul jäätunud lumekristalle õhku ning puhub suhu, ninna, krae vahele. Tārā kuru lähedal langeb lumelaviin, mis tekitab meis algul elevust, hiljem aga õudu. Huvitaval kombel ei kaasne lumevaringuga kõrvulukustavat müra, pigem on tunne, nagu oleks kogu keha võimsa infrahelilaine meelevallas. Võib-olla oleks õige aeg retsiteerida Tārā mantrat. Oṃ Tāre Tuttāre Ture Svāhā, Oṃ Tāre Tuttāre... Meist läheb laviin õnneks mööda.
Kurule jõudes tekib lootus, et nüüd läheb asi lihtsamaks − ikkagi allamäge minek või nii. Lootus ei täitu, vastutuul aina tugevneb ja tugevneb, laskumine osutub tõusust isegi vaevarikkamaks. Kuigi külmakraade on küll kõigest 8 või 9, puhub külm tuul igast praost sisse ja tekib mulje justkui oleks tegemist vähemalt miinus 25-kraadise pakasega. Tiina kukub jõejääst läbi ja saab reiteni läbimärjaks. Õnneks jääb järgmise kloostrini minna vähem kui 2 tundi, lisame tempot, et Tiina ei peaks poolmärjana viibima liiga kaua külma tuule käes. Raske on Raivol ja Davidil kannul püsida. Jõuame kohale hilisel pärastlõunal, kella 5 paiku, ülejäänud saabuvad kurnatuna paar tundi hiljem. On imetlusväärne, et Raivol jätkub õhtul veel tahtmist ja jõudu võtta üksi ette 13 km pikkune teekond Darchenisse.

Tavaliselt kasutatakse kõrgmägedes lume peal liikudes silmade kaitseks ümber pea seotud jakikarvade kimpu või kaetakse nägu rätiga, avatuks jäetakse vaid kitsas nägemispilu. Üks meie šerpadest ei pidanud seda ilmselt vajalikuks. Ja nüüd on karistus käes: tal on pool nägu on paistes ja punetab, silmi ta avada ei suuda. Priidul on õnneks kaasas silmatilgad. Loodame, et need võtavad homseks suurema paistetuse maha. Tundub küll veidi kentsakas, et Maarjamaa mehed šerpale mägedes liikumist peavad õpetama, aga homseks edasiliikumiseks soovitame kannatanule igatahes päikeseprille või vähemalt kaetud nägu.

* Tegelikult kutsutakse neid mägesid tiibetipäraste nimedega, kasutan siin jumaluste sanskritikeelseid nimesid vaid seetõttu, et need on Lääne kultuuriruumis ehk veidi enam tuntud.
** Kahjuks pole see palverändur ainus, Kailashi rasked olud ja neist tulenev mäehaigus nõuavad ikka ja jälle ohvreid. On eriti kurb, kui nende ohvrite hulka satub eestimaalane, keda tundsid isiklikult. Just selline kahetsusväärne juhus leiab Kailashil aset 2014. aasta varasügisel.

R 5 okt: Dzutulphuki gonpa – Darchen; ca 13 km jalgsi – Barga – Manasarovari järv; 32 km; ilm pilves, −9 kuni −2 °C

Täna on meil kaheteistkümnes päev viibida suurtel kõrgustel. Kui veel eile kurtis üks ja teine väsimust või peavalu, siis täna paistavad kõik olevat energilised, igasugused mäehaiguse sümptomid on kadunud ning võime julgelt öelda, et oleme hästi aklimatiseerunud.
Jalgsimatk Dzutulphuki gonpast Darcheni külla on suhteliselt kerge, kuigi endiselt püsib tugev vastutuul. Kõrgematelt nõlvadelt avaneb vaade Kuradijärvele (sanskr k राक्षस ताल, Raksas tal, tiibeti k ལག་ངར་མཚོ།, La’nga tso).

Puhkepausi ajal teeb Aivo mõned lühiintervjuud telesaadete tarvis, küsides, mis oli Kailashi-ringil kõige raskem. Võru-Jaanus: “... pärast kuru läks veelgi raskemaks, just need langused ja väga kõva tuul.” Laura: “Kurult allatulemine oli neetult raske − libe, suured kivid, järsk langus, väsimus.” Priit: “... käimine on selle kohta muidugi väga leebelt öeldud − on ronitud nagu kuradi oravad mägesid mööda üles-alla, raisk! Vabatahtlikult ei kordaks üritust.” Kaido: “Suur kergendus on. Eilne päev oli ikka päris raske.” Uigur: “Muretsesin rohkem teiste pärast − kas kõik ikka jõuavad. Nautisin täiega.” Leonid: “Eile kurult allatulekul vastu tuult ja tormi oli raske. Kogu see tampimine on olnud ühtlaselt koormav ja energiat kulutav, aga emotsionaalselt andis see positiivseid laenguid.” David: “Kõige raskem oli esimese Kailashi-päeva õhtu.” Lõpuks surume teineteisel kätt, Kailashi retk õnnestus.
Darchenis kohtume taas Raivoga ja kuuleme tema eilsetest juhtumistest. Ta libises ja vigastas jala. Ent ta otsustas vaatamata vigastusele edasi liikuda, nüüd juba mitte enam endises tempos. Jäänud pimeda peale, ei suutnud Raivo meie peatuspaika leida, aga jõudis pärast pikki eksirännakuid siiski lõpuks surmväsinuna ja lonkavana pärale.

Väikese hingetõmbepausi järel asume taas autodesse ja sõidame Manasarovari järve (Brahma järv, tiibeti k Mapam Yum-tso, མ་ཕམ་གཡུ་མཚོ། või Tso Rinpoche) äärde, mis asub 4557 meetri kõrgusel merepinnast. Külastame sealset nyingma koolkonna kloostrit. Kui Lhasa ja selle ümbruse kloostrid on suured, siis siin, Lääne-Tiibetis võime kloostriasukad enamasti näppudel üles lugeda. Kuuest mungast üks võtab meid vastu. Tema jutust ja käeviibetest saame aru, et uus tempel on praegu suletud, aga me oleme teretulnud vanasse. Ta avab meile väikese templiukse, mille välisküljel ilutseb stiliseeritud kujutiseks kokkupanduna Kālacakra (tiibeti k དུས་ཀྱི་འཁོར་ལོ།, Dus kyi 'khor lo) ehk “ajaratta” mantra. Sisenedes asetame austuse märgina altarile helesinise khataki ning lisame oma tagasihoidliku panuse annetustekaussi. Kapikujuline altarikonstruktsioon ning seinad on täis budade, jumaluste, pühakute ning kõrgete vaimulike kujusid ja pilte. Teistest enam on Padmasambhavat kujutavaid rullmaale. Pole ka ime, sest Tiibeti budismi alusepanijaks peetav Padmasambhava on enam austatud just nyingma koolkonna kloostrites. Pea terve seina võtavad enda alla raamaturiiulid, kus hoitakse Tiibeti kanoonilise kirjanduse kahest olulisemast kogust vanemat, 108 köitest* koosnevat “Kangyurit”. Tegemist on Buddha õpetussõnade ümberjutustusega, mille on algselt kirja pannud India õpetlased ja mungad sanskriti keeles ning mis on VIII–XIX sajandil tõlgitud tiibeti keelde. Märkamatuks ei jää ka detail, et punasemütsiliste koolkonna templis kaunistab seina kollasemütsiliste pühapilt, millel on kujutatud gelugi sugupuu, keskel koolkonna alusepanija Je Tsongkhapa. Me ei saa seda päriselt samastada kujuteldava olukorraga, kui katoliku kiriku seinal ripuks Martin Lutheri portree, ent ometi on see omajagu selge märk Tiibeti koolkondade oikumeenilisusest. Lahkudes templist märkan, et Tiibeti kombed on pea kõigile külge jäänud − palveveskitest möödumisel sirutub parem käsi sellele hoogu sisse lükkama justkui iseenesest, juba sisseharjunud liigutusena.

Ööseks jääme peatuma kloostri külalistemajja. Unistame pesemisvõimalustest, puhtast pesust, soojast toast. Esialgu jääb see kõik unistuseks, sest vaatamata miinuskraadidele ja tuulistele ilmadele pole Tiibetis kombeks eluruume kütta, külalistemaja temperatuur on pea võrdne välistemperatuuriga.

Päevad on sündmuste- ja tegevusterohked, mõtisklusteks jääb aega vaid õhtuti une eel. Räägitakse, et palverännakuks ümber Kailashi on sobivaim hobuse aasta, siis kogutakse retkest enim pälvimusi. Meie Siiditee tuur sattus sea aastale, aga patt oleks mitte rahul olla, kuigi pälvimuste hulk pole ehk nõnda suur. Ei või küll ette teada, mis meid reisil kahe kuu jooksul veel ees ootab, aga on arvata, et Kailashi-ring jääb kogu tuuri kõrgpunktiks selle sõna mõlemas tähenduses, nii kõrguse mõttes merepinnast kui ka selles, mis pole mõõdetav meetrites. Mõneti oli ju tegu minu egoistliku kapriisiga maksku mis maksab Kailashi idee läbi suruda ja teha kahenädalane radiaal Siiditeelt. Loodan väga, et ka teised on rahul ega pea aega ja vaeva raisatuks. Kuidas aga suhtuda väitesse, et kora ümber mäe puhastab kõigist pattudest. Kas nüüd on kogu meie reisiseltskond pattudest ja halvast karmast prii? Kui jah, kas selline teadmine võiks ka edaspidi olla abiks vääritutest tegudest hoidumisel? Aga kuidas on selle šerpaga, kes sooritas koos meiega neljasajanda tiiru ümber mäe? Tema peaks olema juba ammu nirvaanas. Ehk ongi. Aga talle on see ju töö − võib-olla raha eest palverändamine pole see päris õige?! Mõte läheb sujuvalt üle unenäoks.

* Kasutan siin sõna köide vaid tinglikult, sest Tiibeti pühakirju traditsiooniliselt ei köideta. Üksteise peale asetatud lahtised piklikud paberilehed mässitakse kanga sisse ning esi- ja tagakaane funktsiooni täidavad tavaliselt kaks puuplaati.

L 6 okt: Manasarovari järv – Barga – Moincêr – Namru – Ālǐ (Gar, Shīquán-hé); ca 255 km; kõrgus merepinnast 4365−4900 m, ilm pilves, temperatuur olenevalt kõrgusest ja kellaajast −3 kuni +9 °C

Järve poolt avaneb ülev vaade Kailashile. See vaade on tulekut ja külmetamist väärt. Ei teki enam küsimust, miks seda mäge pühaks peetakse ja maailma nn telje Mahameruga samastatakse. Lisaks kõikvõimalikule vähem või rohkem müstilisele sümboolikale juhin tähelepanu veel ühele seosele, mis lubab vaadelda mäge ja järve komplekselt. Ja nimelt, hindu traditsioonis seostatakse Kaliashi mäge Śiva liṅgaṃiga ja Manasarovari järve tema kaaslase yoniga, selles kontekstis võivad Kailash ja Manasarovar esineda kui maskuliinse ja feminiinse pooluse kehastused. Ent tulgem jumalikest kõrgustest tagasi maa peale, sest lahendamist vajab üks palju praktilisem probleem. Auto ei lähe käima. Oh, jälle! Seekord va õnnetu Mitsubishi. Õnneks on see manuaalkäigukastiga, nii et autot peaks olema võimalik käima vedada. Mister Li, veelgi õnnetum kui tema vana autologu, asub uutele katsetele, nüüd juba slepis SILK 1 järel. Paarikümneminutiline puksiiris ringitiirutamine järve kaldal puhub päevinäinud jaapanlasele elu sisse.

P 7 okt: Ālǐ – Zhaxigang – Wüjang – Sumxi – sisenemine Aksai Chini regiooni – Tielong – Dahongliutan; 582 km; ilm vahelduva pilvitusega, sademeteta, temperatuur −6 kuni −3 °C

Nüüd on meie sooviks jõuda võimlikult kiiresti Kashgari, seetõttu sõidame nii palju ja nii kaua, kui olud vähegi lubavad. Taas äratab tähelepanu, kui inimtühi on Aksai Chin, 100 km jooksul ei pruugi kohata ühtki maja, ühtki nomaadi. Tee kulgeb mööda kõrgplatood ca 5000 m kõrgusel, tõustes mõnedes kohtades 300−400 m võrra viie kilomeetri piirist kõrgemale. Peale Tiibetis viibitud 2 nädalat on meie hinnangutes toimunud muutused, − kõik, mis asub kõrgemal kui 5000 m, on “kõrgel”, ent kõik, mis asub sellest piirist allpool, on “madalal”.

E 8 okt: Dahongliutan – sisenemine Xīnjiāngi provintsi (Ida-Turkestan) – Xaidulla – Mazar – Akmeqit – Kargilik (Yecheng) – Yarkant (Shache) – Yengisar – Kashgar; 730 km; kõrgus merepinnast 1250−4930 m, ilm pilves, temperatuur olenevalt kõrgusest ja kellaajast −10 kuni +5 °C, Kunluni ahelikul lumesadu, teel lumelörts, pilve sees nähtavus alla 30 m

Sõidame terve päeva kord juba läbitud teed vastassuunas. Viimati olime neis paigus 24.−26. septembril, millest polegi kuigi palju aega möödas. Kuid mägedes on sügis lühike, üleminek suvest talve toimub kiiresti. Kahe nädalaga on lumepiir liikunud palju madalamale, üksikud harvad päikesepaistelised hetked ei suuda kuidagi hajutada Aksai Chini ja Kunluni kohale laskunud jäist hingust.

90 km enne Mazarit lakkab meie rendi-Mitsubishi mootor lõplikult töötamast või täpsemalt öeldes pudeneb koost. SILK 1 ja SILK 3 jätkavad teekonda Kashgari, Mitsubishi-ekipaažiga jääme otsima lahendusi edasiliikumiseks. Algul võtab üks veoauto selle neetud Mitsubishi sleppi, liikudes kiirusega 12−14 km tunnis, ning veab selle üles 4930-meetrisele kurule, sinnasamasse, kus meil ülemöödunud nädalal autod ei käivitunud. Kurul teatab veoautojuht, et edasi peame mingil muul moel hakkama saama, laskumisel pole ta enam nõus meie maasturit järel vedama, sest see on liiga ohtlik ja pealegi on vahepeal pimedaks läinud. Mida teha? Vaevalt siin mingit abi kusagilt loota on. Kõrgus ligi 5000 m merepinnast, külm, pilved siinsamas meie ümber, tuul, pime... Kas tõesti peame öö siinsamas veetma? Kas autos või püstitame telgi?
Edasine tegevus võiks tekitada küsimuse meie vaimsest tervisest − ükski täie mõistusega inimene ilmselt nii ei toimiks. Aga kes ütles, et me oleme täie mõistuse juures, ja häda ajab härja kaevu. Nagu öeldud, oleme praegu kuruharjal ja ees ootab kümmekond kilomeetrit järsku langusega teed. Kui autole inimjõul väike hoog sisse lükata, siis peaks ta ka mittetöötava mootoriga gravitatsioonijõul allapoole liikuma, võib-olla pole isegi hoogu tarvis anda ja piisab vaid käsipiduri vabastamisest. Katsetame, auto hakkabki veerema, algul aeglaselt, edasi üha kiiremini. Hull lugu on aga see, et mittetöötava mootori puhul on välja lülitatud nii rooli- kui pidurivõimendi. Mõtlen endamisi, kui suur võiks olla tõenäosus, et me sõidame mõnest järsemast kurvist välja. Tõtt öelda, sel viisil mäest alla veeremisel loob lauspimedus isegi näiliselt turvalisema tunde, sest kaks seasilma suudavad valgustada vaid mõndakümmet meetrit teed ja hirmuäratavad kuristikud kurvide taga jäävad nägemisulatusest välja. Õnneks on kõige järsem langus juba mööda saamas ning edasine laskumine on juba laugem ja ühtlasi vähem närvesööv.
Jõuame jõeäärsele väikesele tasandikule, kus on seisma jäänud mõned suure kastiga veoautod ning otsekui meie tellimise peale ka autokraana. Lühikese kauplemise järel tõstetakse Mitsubishi ühe veoauto kasti ja meid lubatakse transportida Kargilikini. Kaks inimest, mina nende hulgas, mahuvad istuma veoauto kabiini juhi kõrvalistmele. Roolikeeraja paistab olevat päris raske jalaga, veidi pärast keskööd olemegi Kargilikis.

Samal ajal kui meie jändame teel oma katkise autoga, kohtuvad SILK 1 ja SILK 3 meeskonnad millegi väga erilisega. Siiditee tuuri üks märksõnu on kaamelikaravan, kuid seda üksnes ajaloolises tagasivaates − tegelikkuses ei vea enam keegi suuri kaubakoguseid pikkade vahemaade taha kaamelitega. Autod, rongid ja lennukid on jäänud peale selles ebavõrdses konkurentsis. Tõsi küll, enam kui kuu aega kestnud reisi jooksul oleme näinud sadu kaameleid ja mõned kilomeetrid ka ise kaameli küürude vahel edasi liikunud, kuid nende puhul me ei saa siiski kõnelda Siiditeel kulgevatest reaalsetest kaubakaravanidest. Aga ennäe! Kusagil Mazari kandis on teel kümnekonnast kaamelist koosnev karavan, justkui mitmesaja aasta tagusest ajast tänapäeva astunud. Uiguuri keele mitteoskamise tõttu jääb selgusetuks, kust kuhu teel ollakse.*

* Sellest üsnagi haruldasest kohtumisest saan osa üksnes reisikaaslaste kirjelduste ja videosalvestuse vahendusel.

SilkRoadKashgarManT 9 okt: Kashgar; päikesetõus 8:58, loojang 20:28. Ilm vahelduvalt pilves, sademeteta, 7−15 °C

SILK 2 meeskonnal kulub üle poole päeva sõiduks Kargilikist Kashgari, kuhu SILK 1 ja SILK 3 jõudsid juba eile õhtul. Teel teeme peatuse Yengisaris ja mõnedes külades, mis torkavad silma oma eksootiliste rahvarohkete turgude ja kauplevate vanataatidega (pildil vasakul).

Kashgari hotellis on meil võimalus ennast üle pika aja taas kaaluda. Kõigi kehakaal on vähenenud 4−5 kilo võrra, põhjuseks küllap füüsiline pingutus Kailashi-matkal ja Tiibeti ühekülgne toit.

Viimati saime kodukale infot ja fotosid üles laadida Hotanist, seega on tekkinud juba 2-nädalane võlg nende ees, kes on tahtnud jälgida Siiditee tuuri kulgu saidi vahendusel. Loodame, et lugejad andestavad meile, sest Lääne-Tiibeti külades ja Kailashil polnud võimalik netti pääseda. Kui mitte varem, siis Pakistanis likvideerime oma võla. Kõik saab tagantjärele kirja pandud ja üles laaditud.

K 10 okt: Kashgar – sisenemine Kizilsu Kirgiisi autonoomsesse prefektuuri – Karakuli järv; 212 km; ilm vahelduvalt pilves, sademeteta, −6 kuni +12 °C

Alustame sõitu mööda 1300 km pikkust Karakorum Highwayd. Tee on vähemalt esialgu hea, eriti kui silmas pidada raskeid looduslikke tingimusi. Mõne aja pärast möödume düünidest, mida nimetatakse Valge Liiva mägedeks. Vasakul-paremal on kirgiiside asundused.
Peatuma jääme 3600 m kõrgusel asuva Karakuli* (kirgiisi k ‘must järv’) äärde. Järv ise polegi nii vapustav, kui varem loetu põhjal eeldada võiks, ent teisel pool seda avaneb erakordselt ülev vaade kahele Ida-Pamiiri mäehiiglasele: 7546-meetrisele Muztagh Atale ja 7719-meetrisele Kongurile. Mõlemalt mäelt laskuvad alla võimsad liustikukeeled. Meenub, et kaks ja pool nädalat tagasi nägime sedasama Konguri teiselt poolt, kui olime parajasti teel Kashgarist Yarkandi suunas. Tol korral avanes vaade mäele 80−90-kilomeetriselt distantsilt, aga nüüd on ta meie ees, siinsamas teisel pool järve.

ImagetextÖöbimispaigaks on kirgiiside jurta, igati algupärane: vildist, väljastpoolt tagasihoidlikult kaunistatud kirgiisipärase ornamendiga, põrand kaetud vaipadega, ava katuses, tulease keskel. Suuruselt sobib see kogu meie grupile, koloriiti lisab jurta kõrval puhkav kaamel. Sõnnikuga kütmine eritab küll mõnevõrra omapärast haisu, ent sellega harjumine ei võta kaua aega.
Lahke pererahvas kutsub meid oma jurtasse (pildil vasakul), et pakkuda õhtuooteks nan-leiba ning soola ja piimaga valmistatud teed. Vanapoolne perenaine leiab kusagilt jurtanurgast kausi, mille külge paakunud valge kiht annab põhjust oletuseks, et viimati hoiti selles piima. Ta valab kaussi teed ja asub seda pesema. Mõtlen endamisi, miks küll on tarvis selleks teed raisata, hoopis mõistlikum oleks seda ju kuuma veega teha. Saan asjale pihta alles siis, kui hägune vedelik valatakse tagasi teekannu. Nagu lubatud, pakutaksegi meile piimaga teed. Saame teada, et piim on kirgiisi keeles süt ja vesi suu. Needsamad virgad käed, mis hetk tagasi toppisid sõnnikut koldesse, murravad nüüd lapikud leivad tükkideks. Bon Appétit! Eestlasi, kes on harjunud tarbima pudelivett, kilesse pakitud leiba ja vaakumpakendis juustu, võiks see kõik šokeerida. Ja euroliidu sanitaarinspektor, kelle põhitööks on koolisöökla pliidi ja kraanikausi vahelise distantsi üle irisemine, annaks ilmselt siinsamas otsad. Aga meie ei tule Euroopast, vaid Tiibetist. 40 reisipäevaga oleme mõnegi asja suhtes muutunud immuunseks, nii otseses kui ülekantud tähenduses.
SilkRoadKomuzOotamatult siseneb jurtasse karusnahkses mütsis mees, kaenlas komuz, 3-keelne kirgiisi näppepill (pildil vasakul). Ta mängib kolm-neli lugu. Õhtuoode koos live-muusikaga − mida sa hing veel tahad!
Pimeduse saabudes valmib ka õhtusöök. Gurmee-elamust me just ei saa, aga kõht on küll täis. Jaheda öö kartuses kulub söögi kõrvale hästi ära ka külmarohi. Kokkuvõttes leiame, et kirgiisi jurta on meeldivam ja hubasem kui kuurisarnased Tiibeti külalistemajad.

* Ei maksa segamini ajada Pamiiris Tadžikistani territooriumil asuva samanimelise järvega.

N 11 okt: Karakuli järv – Shubash – sisenemine Tashkurgani Tadžiki autonoomsesse maakonda – Taheman – Tashkurgan (Taxkorgan); 106 km; kõrgus merepinnast 3105−4100 m, ilm pilves, mägedes lumesadu, −8 kuni +8 °C

Hommik teeb meie hinnangutes mõned korrektiivid. Tiibetis ei püüdnud meid keegi kunagi tüssata, ent siin... Peremees teatab, et õhtul kokkulepitud summa sisaldab küll öömaja, õhtu- ja hommikusöögi, kuid täpsustab kohe, et õhtusöögi all pidas ta silmas vaid taimetoitu. Pakutud lambaliha eest, mida me muide ei tellinud, tuleb aga tasuda eraldi, ja see summa on üle kahe korra suurem võrreldes kõige muuga. Mõningase kauplemise järel saavutame kompromissi, kuid lahkume solvunult hommikusöögita.

Minnes heidan veel viimase pilgu järvele ja mõtlen, miks küll nimetatakse seda Mustaks. Karakorum (‘must kivi’) ja kara-kyrgyz (‘must kirgiis’) − see on mõistetav, sest Karakorumis domineerib tumepruun kivim, mis võib varjus paista mustana, ja tõepoolest, ega kirgiisidki just heledanahalised või -pealised pole. Aga Karakul? Vähemalt täna on veepind ergas sinine, mingi nurga alt vaadates peaaegu türkiissinine, isegi poolpilves ilmaga.

Vajutame kõvasti gaasipedaali, sest täna on plaanis jõuda Pakistani. Pilvitus aina tiheneb, pilved jäävad meist madalamale. Ülev vaade sarnaneb väga sellele, mida oleme harjunud nägema lennukiaknast. Piiriületus meil kahjuks ei õnnestu, sest Tashkurganis asuvas tolliametis selgub, et meie autode vormistamise eest vastutav tollimaakler on Kashgarist kaasa võtnud dokumentide koopiad, mitte originaalid. Tolliamet vajab aga kindlasti originaaldokumente, mis ei jõua isegi kiireimal viisil kohale enne homset. Seega tuleb oodata − meil on vaba pärastlõuna ja õhtupoolik.
Üleeilsest peatuspaigast oleme edasi liikunud vaid 318 km, ent Tashkurganis ringi vaadates tundub küll, nagu oleksime sattunud kui mitte just teisele planeedile, siis vähemalt teise riiki. On näha hiinakeelseid kirju, aga pole hiinlasi. 1950. aastatel loodi Hiina Rahvavabariigis hulk administratiivseid üksusi rahvuslikul pinnal. Mõned on seda küll ainult nime poolest, näiteks 3 nädalat tagasi läbisime Bayingolini Mongoli autonoomse prefektuuri, kus mongolite osakaal on kõigest 4%. Tashkurgani Tadžiki autonoomse maakonnaga on teisiti: meie teejuhi väitel moodustavad elanikkonna põhiosa tadžikid (84%) ja han-hiinlased on selges vähemuses (4%). Seda kinnitab ka põgus pilk tänavale või turule. Linnas ringi liikudes on raske naistelt silmi lahti rebida, täpsemalt nende peakatetelt. Tordikarbikujulised rikkalike tikanditega kaunistatud mütsid on ülimalt atraktiivsed, abielunaistel on müts omakorda kaetud veel tüllisarnasest materjalist räti või salliga, mis pidulikematel juhtudel on kuldniitidega läbi põimitud. Külastame ka kahte kodu, neist esimene on tagasihoidlikum, teine aga jõukam, vesikloseti ja kristallnõudega.
Ütlesin küll ennist, et siinse elanikkonna moodustavad valdavalt tadžikid, kuid pean kohe lisama, et need inimesed erinevad märgatavalt neist tadžikkidest, keda olen näinud Tadžikistanis. Põhimõtteliselt on tadžikid ju pärslased. Kas ka need siin? Täna õnnestub internetti pääseda ja üles laadida kahe nädala jagu reisipäevikut, samal ajal kasutan ka võimalust netis surfata, püüdes hankida infot Tashkurgani tadžikkide kohta. Artiklitest tulevad esile mitmete uurijate vasturääkivad seisukohad. Läbisegi esinevad päritolumaade, rahvaste, keelegruppide ja keelte nimede-nimetustena Ida-Iraan, pärslased, tadžikid, mägi-tadžikid, pamiirlased, indo-euroopa, farsi, sarikoli, wakhi, galcha, shughni jne. Kui enne oli asi veidi segane ning vajas pisut täpsustamist, siis nüüd on peas täielik kaos ja ma ei tea enam, kes on see rahvas ja mis keelt siin kõneldakse. Kindel on vaid see, et erinevalt meie eelmistest võõrustajatest uiguuridest ja kirgiisidest pole siinsed elanikud seotud turgi hõimudega ega kõnele turgi keeli. Vikipeediast saan veel teada, et sõna tadžikk, mille algne sõna-sõnaline tähendus muide ongi “mitte-turk”, pärineb küll märksa varasemast ajast, aga sai laiemalt tuntuks alles XX sajandil, mil kõikide rahvaste isa Jossif Vissarionõtš ristis Kesk-Aasias elavad pärslased ümber tadžikkideks, et eristada neid Iraanis elavatest pärslastest.

R 12 okt: Tashkurgan – Davdar (tadžiki asundus) – Pirali (Hiina kontrollpost) – Khunjerabi kuru (4693 m, 36°50’N, 75°25’E) – Hiina-Pakistani riigipiiri ületamine – Sost – Markhun – Batura liustiku sild – Pasu (Passu) – Hussaini – Gulmit (Gojali mitteametlik pealinn) – Karimabad (Baltit, Hunza vana pealinn); 302 km; ilm peamiselt selge, −4 kuni +11 °C

Paari tunniga lahenevad asjad Tashkurgani tollis ja migratsiooniametis, seejärel asume teele 4700-meetrise Khunjerabi kuru poole. Mitmed teatmeteosed väidavad, et Khunjerabi puhul on tegemist maailma kõrgeima piiripunktiga. Mõnel aastal suletakse piir talveperioodiks 15. oktoobril, sel aastal jääb see avatuks 31. oktoobrini. Kevadel algab liiklus jälle maikuus.
Enne kuru avanevad suurepärased vaated. Lõpuks jõuame kõige kõrgemasse punkti, kõikjal on lumi ja jää. Teeme korraks peatuse. Oleme saanud targemaks ja teist korda sama reha otsa ei astu − automootoreid välja ei lülita. Tinglikult võime öelda, et oleme praegu ühe jalaga Hiina Rahvavabariigi ja teise jalaga Pakistani territooriumil. Tee kõrval on tahvel, mis näitab, et Islāmābādini on siit jäänud veel 887 km. Kui kõik läheb hästi, siis peaksime sinna jõudma 3 päeva pärast.

Seame kellad Pakistani ajale, st keerame 3 tundi tagasi. Traditsioonidest ja kohalikest tavadest lugupidavate reisijatena võiksime oma matkapäevikus asendada aastaarvu 2007 hoopis väiksema numbriga − 1428 − ning täpsustada seda lisandiga pH ehk pärast hijrah’t, sarnaselt meile hösti tuntud lühenditega eKr ja pKr. Sellest oli põgusalt juba eespool juttu, et islamimaades on paralleelselt kasutusel kaks kalendrit. Modernsetes asjaajamistes, nagu rahvusvahelised lennud ja muu sedasorti värk, kasutatakse Gregoriuse kalendrit, kõigis traditsioonilistes eluvaldkondades ja iseäranis muidugi usuasjades käib ajaarvestus islami kuukalendri (araabia k at-taqwīm al-hijrī) järgi. Teatavasti põgenes aastal 622 pKr prohvet Muḥammad Mekast Mediinasse ja see sündmus on saanud muslimimaailmas kogu edaspidise ajaarvestuse aluseks. Seega oleme sattunud aastasse 1428 ja parajasti on üheksanda kuu ehk ramaḍāni viimane päev. Järjepidevuse ja parema arusaamise huvides jätkan päevikupidamist siiski meie jaoks harjumuspärases.

Pakistani poolel muutub tee tunduvalt halvemaks, ent jääb siiski rahuldavaks. Peame harjuma vasakpoolse liiklusega. Vaated mägedele on vapustavad. Piiri- ja tolliametnikud on erakordselt sõbralikud.

Siin puudub küll rahvuspargi värav, kus tuleks saabumine registreerida ning osta pilet, kuid tegelikult kulgeb tee läbi Khunjerabi (ehk Khunzeravi) rahvuspargi. 1970ndatel rajatud pargi territooriumil, mille kõrgus jääb umbes 2500 ja 6000 meetri vahele, elavad pruunkarud, tiibeti rebased (lad k Vulpes ferrilata), tiibeti hundid (Canis lupus chanco), jänesed ja paljud teised neljajalgsed. Ent eelkõige rajati Khunjerabi rahvuspark selleks, et kaitsta haruldasi Marco Polo lambaid (Ovis ammon polii), samuti himaalaja kaljukitsi (Capra sibirica) ja lumeleoparde (Panthera uncial). Reisiseltskond unistab just nende viimaste nägemisest. Suudan vist kõiki kadedaks teha jutustades oma kunagisest kohtumisest lumeleopardiga Himaalaja mägedes Bhutanis.

Mõne tunni pärast jõuame maalilisse Hunza orgu ning peatume Eagle’s Nest Hotelis, mis asub 2840 m kõrgusel Karimabadi linnakese kohal. Kõik, mida enda ümber näeme, on üllatav positiivses mõttes ega vasta meie senisele ettekujutusele Pakistanist. Ja ega see nüüd päris Pakistan polegi, teatavasti eksisteeris Hunza iseseisva vürstiriigina 1974. aastani. Kaunid vaated lumistele tippudele, elukeskkonnaks soodne kliima, viljakas roheline org, korras külad, heas füüsilises vormis inimesed, heasoovlik suhtumine külalistesse − see võiks vastata maapealse paradiisi kirjeldustele.

L 13 okt: Karimabad – Thol – Nilt – Sikanderabad – Gilgit; 90 km; kõrgus merepinnast 1500−2840 m, ilm valdavalt päikseline, 5−15 C°

SilkRoadPakistanÄrkame hommikul kell 5:30, et ronida hotelli kõrval asuva mäe otsa või õigem oleks vist öelda künka otsa, et vältida mäe mõiste devalveerimist. Sealt avaneb päikesetõusul suurepärane vaade (pildil vasakul) ümbruskonna 11 tõelisele mäetipule eri ilmakaartes: Rakaposhi (7788 m), Ultar I (7329 m), Ultar II (7388 m), Lady Finger (pildil all), Golden peak jt. Kõigi 11 tipud küündivad 6000 meetrist kõrgemale. See on haruldane vaatepilt ja saab võimalikuks üksnes seetõttu, et piirkonnas saavad otsapidi kokku Sise-Aasia olulisemad mäestikud ja ahelikud: Karakorum, Kunlun, Hindukush, Himaalaja, Pamiir.

Külastame Baltiti kindlust, mis on olnud ühtlasi Hunza valitsejate miride residentsiks. Juba väliselt tundub kindlus olevat sedavõrd huvitav, et otsustame palgata kohaliku giidi, kes teeb meile 45-minutilise ekskursiooni koos lühiloenguga Hunza ajaloost, valitsejatest, Aga Khanist, kindlusest ja selle ümberehitustest. Meile, kes me oleme äsja tulnud Tiibetist, ei jää muidugi märkamata ilmselged Tiibeti mõjud kindluse arhitektuuris, kuigi see tundub pisut üllatav. Giidi jutt annab asjale selgituse. XVI sajandil valitsenud mir võttis endale naiseks printsessi mitte väga kaugel asuvast Baltistanist, piirkonnast, mis on olnud pikki perioode Tiibeti mõju all ja mida on mõnikord isegi nimetatud Väikeseks Tiibetiks. Kui tuli aeg kindlust renoveerida, kutsus printsess selleks oma kodukohast töömehed, kes teostasid ümberehituse vastavalt tollasele balti* stiilile.

ImagetextGilgitisse saabudes näeme tänavatel sõdureid, barrikaade, liivakottidega turvatud valveposte. See on 2 aasta taguse sunniitide ja ši'iitide vahelise kokkupõrke tagajärg.

Eile lõppes islamikalendri üheksas kuu ramaḍān. Kui kitsas kuusirp ilmub nähtavale, siis lõpeb paast täna, kui kuu ei ilmu, siis homme. Hulk rahvast on kogunenud kuu ilmumist ootama. Kuu ei ilmu. Mõnes kohas on juba täna pidulik söömaaeg, millest meiegi osa saame. Teised tähistavad eid ul-fitri pidustusi alles homme.

* Balti stiil, balti keel, balti rahvas... Ei, tegemist pole siiski lätlaste, leedulaste ega preislastega. Baltid elavad Baltistanis, Kashmirist põhjas, praeguse Pakistani territooriumil ning kõnelevad ladakhi keele dialekti.

P 14 okt: Gilgit – Raikoti sild (Sind, Indus) – Thalpan – Chilas – Sazin – Pattan – Dassu – Besham; 363 km; kõrgus merepinnast 755−1500 m, ilm kõrgemal pilvitu, madalamal pilves, peamiselt sademeteta, Dassu küla lähedal tugev torm, 18−31 °C

Mõni aeg pärast Gilgitist lahkumist saabume kohta, kuhu on püstitatud tähis: siin puutuvad otsapidi kokku Himaalaja, Karakorum ja Hindukush ning ühinevad Gilgiti ja Induse jõed. Samast avaneb vaade 8126-meetrisele Nanga Parbatile, “surmamäele”, mille tipu ülaosa on kahjuks pilvede tõttu praegu nähtamatu. Edasi kulgeb sõit Induse sügavas orus.
Chilase külas näeme budistlikke kaljujooniseid, arvatavasti perioodist I−VII sajandini. Siin teeme ka lõunapausi. Küla vahele jalutama minna ei soovitata, sest erinevalt äsja läbitud Hunzast polevat siinsed elanikud välismaalaste suhtes positiivselt meelestatud. Olen ka mujalt kuulnud, et Induse oru Kohistani osa peetakse ebaturvaliseks. Siinsete metsikute* ja agressiivsete hõimude tõttu püüdsid ka kunagised Siiditeel kulgevad karavanid mõnikord vältida seda teed ning valisid ohutuma raja üle 4173-meetrise Babusari kuru, kuigi selleks tuli ronida ligi 3000 lisameetrit üles ja siis taas alla. Relvastatud kallaletunge ja röövimisi tulevat siin ette tänapäevalgi, seetõttu eelistavad paljud läbida Kohistani selle osa politseieskordiga.
Sõidame läbi Pattani asulast. Aastal 1974 tabas Pattanit maavärin, 8000 inimest hukkus, 4000 sai vigastada. Väidetavalt oli see jumala karistus ebaeetilise eluviisi eest.
Enne Beshamit on tee halb − see on arvukate maalihete tagajärg. Siin oleks parem sõita päevavalguses, aga nagu tavaliselt, ei suutnud me ka täna hommikul piisavalt vara teele asuda ja nüüd peame pimedas konarlikul teel ukerdama.

* Kohistani vähest tsiviliseeritust näitab ka kirjaoskuse madal tase. Paari aasta tagustel andmetel on siin kirjaoskajaid vaid 10%.

E 15 okt: Besham – Thakot – Batagram (Butt Gram) – Shinkiari – Mansehra (Aśoka kaljud) – Taxila – Islāmābād; 275 km; kõrgus merepinnast 650−1755 m, ilm pilvitu, 17−33 °C

Lõuna pool ja madalamal muutuvad loodus ning taimestik, siin-seal on näha isegi riisi-, banaani- ja teeistandusi.
Mansehras näeme kaljusid, millele on raiutud kuulsad keiser Aśoka ediktid. Need III sajandist eKr pärinevad mõtted on kivisse raiutud gandhari prakriti keeles kharoshthi tähestikus. Tänaseks on tekstid muutunud juba üsna raskesti nähtavaks.

Teeäärsed piirkonnad on 2005. aasta Kashmiri maavärisemise läbi tugevasti kannatada saanud, paljud majad on varemetes, rohkelt on ajutisi telkelamuid. Katastroofi suurusest annab tunnistust hukkunute arv − 79 000, lisaks veel ohvrid Pakistaniga piirnevatel India ja Afganistani aladel.

Pakistani transpordile on iseloomulik, et inimesed, kes ei mahu taksosse, mikrobussi või bussi, sõidavad veoki katusel või ripuvad selle küljes. See pole kuigi turvaline. Ja juhtubki õnnetus: üks mees kukub just meie ees sõitva bussi katuselt maha, saab tugeva põrutuse ja üliraske, lahtise luumurruga põlvevigastuse. Talle otsasõitu suudame siiski vältida.

SilkRoadPakistanMen290Täna on püha, inimesed ei tööta, enamik asutusi ja kauplusi on suletud. Tuhanded inimesed on tänavatel, turgudel. Jah, tuhanded, ent ainult mehed (pildil vasakul), üksikud kaetud näoga naised on loetletavad ühe käe sõrmedel. Mingi sõnulseletamatu sisetunne ütleb, et see piirkond pole kõige turvalisem. Seda pahaendelist tunnet kinnitab ühe kohaliku mehe soovitus, et parem on lühimagi peatuseta edasi sõita ja isegi mitte tankida siin. Ühes järgmistest küladest peame siiski tankima ja hankima joogivett. Seljanahaga tunnen, et meid jälgitakse. Kohalikud autojuhid ei saa pilku lahti Laura kaunitelt blondidelt juustelt.
Jätkame sõitu. Maanteel liiguvad tohutud lamba- ja kitsekarjad, mis võtavad meie sõidutempot tuntavalt maha. Islamabadi (urdu k اسلام آباد) saabume siiski päevavalges. Linn või vähemalt nähtud linnaosa osutub oodatust puhtamaks, rohelisemaks ja kaunimaks.

SILK 1 ja SILK 3 vajavad juba hädasti hooldust – seda ei saa enam kaua edasi lükata, kuid esialgu on raske leida Toyota teenindusjaama.

Oleme seni läbitud teekonnal pidanud taluma külma ja tolmuseid teid, tagasihoidlikke ööbimistingimusi ja pesemisvõimaluste puudumist, ka toiduvalik on olnud kohati üsna piiratud. Seetõttu lubame Islāmābādis endale tavapärasest enam luksust. Peatume linna ühes peenemas ja turvalisemas majutusasutuses, Islamabad Marriott Hotelis, ja õhtustame vahelduseks euroopalikult itaalia restoranis*.

Meieni jõuavad mitmed hoiatused Afganistani kohta, kõik soovitavad vältida Kabuli ja Herati vahelist teed, mis pidavat olema kohati puruks pommitatud ja läbimatu. Samuti on olukord Pakistani-Afganistani piiril muutunud väga ärevaks: lõhkevad pommid, paljud sõdurid on surma saanud. Oleme neist ohtudest ja riskidest teadlikud, ent mis teha. Lähipäevil tuleb vastu võtta lõplikud otsused Afganistani marsruudi osas.

* Mõni aeg hiljem kuuleme, et seesama itaalia restoran on hävinud pommiplahvatuses. Ja täna, 20. septembril 2008, Siiditee-teemalise raamatu koostamise ajal, edastab CNN uudise Islamabad Marriotti tabanud plahvatusest, tulekahjust, 53 hukkunust, 271 haavatust. Jah, jutt käib samast hotellist, mida eespool nimetasin “üheks... turvalisemaks”.

T 16 okt: Islāmābād – sisenemine Punjabi provintsi – Lahore; 383 km; kõrgus merepinnast 390−920 m, ilm päikesepaisteline, 28−34 °C

Täna jaguneb meie grupp osadeks. Priidu, Laura ja Kaido jaoks on Siiditee reis lõppenud, nad jäävad Islamabadi, et alustada homme lendu kodu poole. Jaanus, Raivo, Aigar, Aivo, Leonid, Tiina ja mina jätkame teekonda. Davidil tulevad vahele ootamatud töökohustused, ka tema peab reisi katkestama ja lendama Eestisse. Kui seni andis kindlustunnet arsti (algul Inga, hiljem Priit) kohalolek, siis alates tänasest tuleb vaid loota, et tõsisemat meditsiinilist abi ei lähe tarvis.
Seoses osalise meeskonnavahetusega loeme lõppenuks Siiditee tuuri esimese etapi ja siinkohal lõpeb ka käesolev blogi-sait. Alates tänasest jätkub päevik artiklis “Siiditee Tuur 2007 Blogi II: Siiditee lääneosa”, kuid lihtsaim viis sinna jõudmiseks on klikkida sõnapaaril Blogi jätk.


ImagetextKoostöös ETV ning teleproduktsioonifirmaga “Osakond” valmis reisist 16 saadet. Vaata saateid ERRi arhiivist: II (Hiina), III (Hiina, Uiguristan), IV (Uiguristan), V (Tiibet), VI (Tiibet), VII (Tiibet, Karakorum, Pakistan), VIII (Pakistan, India, Kashmir), IX (Kashmir, India, Pakistan), X (Afganistan), XI (Pakistan, Iraan), XII (Iraan), XIII (Süüria), XIV (Süüria, Türgi), XV (Türgi), XVI (kokkuvõte).
Septembrist detsembrini 2007 avaldab kord nädalas, reedeti, reisi kulgemisest ülevaate “Linnaleht”.
Lisaks ettekanded Palmse mõisas (11.01.08), XX Orientalistikapäevadel Tartus (15.03.08), fotonäitused jm. 2009 ilmus kirjastuselt Pilgrim raamat “Siiditeel 3 kuuga 25 000 kilomeetrit” (läbi müüdud). Ringist ümber Kailashi mäe kuula Vikerraadio saadet “Palveränduri päevaraamat”.

Tiina Jokineni ja Peeter Vähi eestvedamisel toimunud ekspeditsioonid on olnud eestlastele ilmselt kõige tuntumad autoreisid. Seda eeskätt tänu ETV saatesarjadele... (Tõnu Vaidloo, Sõidustiil, 4 / 2012)

Kuula Siiditee Tuuri tunnusmuusikat player

Vaata: Meeskond
Tõmba alla: Siiditee Tuur 2007 logo, pdf, 31 KB
Tõmba alla: täiendav info Siiditee Tuuriga seonduva kohta (40 lk, pdf)

Imagetext           Imagetext        Imagetext

Vaata ka reisiprojekte Arktika-Antarktika 2010, Siber-Mongoolia ja African Round

InEnglish