PEETER VÄHI

GUITAR CONCERT NO 2
ANTARCTIC CONCERTO

Based on the personal impressions from the visit of Antarctica.

Peeter Vähi − Antarctic Concerto (Concerto No 2) for amplified guitar, sinfonietta orchestra and video-track ad libitum 

Commissioned by the international conference EBCOG 2012
Composed 2011−2012
Première on May 10th, 2012 in Nordea Concert Hall, Tallinn
First performers Rémi Boucher, Glasperlenspiel Sinfonietta and conductor Andres Mustonen
Published by ERP

Duration 28−30 min
Orchestra: flute, oboe, clarinet in A / B-flat, bassoon, trumpet in C, 1 percussionist (campanelli, large crash cymbal, bass drum, 2 large foil sheets, water), violin I, violin II, viola, cello, double bass

Score (fragm, first 20 pages, PDF)
listen to the live recording

Photos: Installation of the percussion (left), performance in Lithuania (right)

Press resonance

Nähes /.../ tunglemist Nokia kontserdimaja ees /.../ “Antarctic Concerto” esiettekanne /.../ küttis publiku ootused üles. /.../ “Antarctic Concerto” /.../ polnud klassikaline instrumentaalkontsert, kus esiplaanil virtuoosne solist ja kuskil taga saatev orkester. Vähi kompositsiooniline lähenemisnurk oli pisut teine − neljaosaline ulatuslik helitöö moodustas terviku pigem muusikaliste piltide galeriina... “Antarctic Concertos” ei tasu neid spirituaalfilosoofilisi sõnumeid ilmselt liiga pikalt ja sügavalt otsida. Seekord pole vist vajadustki, sest ega ükski helilooja ei pea tingimata ja alati olema 24/7 režiimis filosoof − vahel võib ta ju olla lihtsalt ilusaid muusikalisi pilte maaliv, mõnes tähenduses ka dekoratiivne kunstnik. Lihtsalt hea helikunstnik, kes edastab kaasahaaravalt antarktilisi loodusvaateid ja -muljeid. (Igor Garšnek, Postimees, 15.05.12, Estonia, whole article)

Vähi vahendab... sisuliselt teist planeeti. /.../ jäise mandri hingust edastavad muusika kõrval foolium, vesi ja video. /.../ Sotsiaalmeediauputuse ajastul võib ju olla värskendav, puhastav, vabastav luua (ja kuulata) teost, mille algetes puudub igasugune sotsiaalsus, mille on inspireerinud koht, kus pole inimesigi? “Märksõnadeks on lõpmatus nii ajalises kui ruumilises mõttes, igavikulisus...” (Valner Valme, Postimees, 09.05.12, Estonia)

Helitöö oli pigem narratiivne, kujundlik, filmilik. Vähi kirjaviisile omaselt leidus selleski kontserdis punkteeritud, staatilisi rütmimooduleid, improvisatsioonilisust, energilist jõulisust ning lausa hispaanialikke intonatsioone, mis lisas helindisse lõunamaist soojust. /.../ Vähi tunneb suurepäraselt kitarri väljendusvõimalusi ning on koostöös Boucheriga neid veelgi täiendanud. Kitarripartiis kostus nagu “Valges kontserdiski” improvisatsioonilisust, kõlakastile rütmikoputusi, aga ka võluvaid, õrnu flažolette. Tähelepanuväärne oli kontserdi väga selge ja tasakaalustatud vormikujundus. Jäise ja tardunud Antarktika külmus pääses mõjule teose lõpuosas fooliumipillide kliriseva kumeduse ning kitarri aeglase glissando helidena. (Pille Kangur, Sirp, 18.05.12, Estonia, whole article)

Juba 2010. aasta lõpus koos reisikaaslastega Antarktikas käies oli Peeter Vähil selge, et sellest paigast inspireerituna ta muusikateose loob. /.../ Teadaolevalt on “Antarctic Concerto” maailma esimene Antarktika-teemaline muusikaline suurvorm. (Rando Tooming, Õhtuleht, 18.04.12, Estonia, whole article)

More detailed info about the expedition Arctica-Antarctica 2010

See also The White Concerto (Guitar Concerto No 1) by Peeter Vähi
See also other works for or with guitar: To His Highness Salvador D, Mystical Uniting, Forty-two, Aleatory Heavy, Dance of the Moon Goddess